TERVIKLIK RINGLUS

Looduslähedaselt täisväärtuslik elustiil ka linnas

120 tundi söömata ja 68 tundi veeta

Terje Atonen tervering terviklik ringlus naine metsas raba loodus puhas näljalaager paast

Aprilli viimase nädala veetsin Pärnumaal näljamatkal.

Leesoja rahvas on iga-aastaseid näljamatku korraldanud minu sünniaastast peale ehk 27 aastat. Alguses korra aastas, siis kaks korda ja nüüdseks käiakse kambaga metsas nälgimas 3 korda aastas. Seekordne matk oli eriline ja nimeks ekstremistide matk, sest pärast neid mitmeid kümneid näljamatku oli see esimene, kus ei joodud ka vett. Nimeks on sellel kuivnälg ehk täispaast.

Varasemalt teadsin enda tutvusringkonnas vaid üht inimest, kes paastudes ka vett ei puutunud (kokku 9 päeva ilma igasuguse toidu ja joogiveeta). Õige kuivpaastu korral ei katsuta vett ka välispidiselt. Mina käisin aga nälja ajal paaril korral külmas vees ujumas ja kolmel kuivnälja päeval pesin vähemalt ühel korral käsi.

Ajaks oli valitud 23-29 aprill, jüripäevast volbrini, sest

  • jüripäev tähistab vabadust, volber müstilist nõiateemat
  • looduses kõik tärkab
  • palju värsket vett
  • sajab vähe
  • putukaid ei ole
  • õhtud on juba valged

Kuivpaastu kohta ma enne midagi ei teadnud. Ei lugenud ega valmistanud end ette. Mõtlesin, et kui teised teevad, siis ega minu kehagi alla jää. Eestlaste seas kuivpaast veel populaarne ei ole. Väidetavalt võrdub üks kuivpaastu päev kolme veepaastu päevaga ehk kuivpaast on 3 korda võimsam ja organismi enam puhastavam kui vee tarbimise korral. Kokku tegime tavalist paastu 5 päeva, millest 3 viimast päeva olime ilma veeta. See aeg võrduks siis tavapaastu päevades 11 toiduta päevaga. Kuivpaastu kohta on erinevaid väited, et maksimaalselt tohib seda teha 72 tundi ja mõned väidavad, et 5 päeva.

Enne paastu algust oli mul kolmel viimasel päeval nii kehv söögiisu, et eelnev päev piirduski mul vaid ühe smuutiga. Laupäeva hommikul kui asjad pakkisin ja isegi enne, kui teele hakkasin sättima, tuli mul juba nõrkusehoog peale ja sain end diivanilt püsti tunnikene hiljem kui olin arvestanud. Rõõmuga võin öelda, et see jäigi kogu selle nädala kõige nõrgemaks hetkeks.

Laupäeval Leesojale jõudes tegime sauna ja pühapäeva hommikul sooja soolveega soolepuhastuse. Kõik mürgid sooleseintelt välja, et paast kehale kahju ei tekitaks. Pärastlõunal pakkisime soojad magamiskotid ja vahetusriided seljakottidesse ning soojad riided seljas ootasime teele asumist. Aknast paistis kahjuks paduvihm, lörts ja maad valgeks tegev lumesadu. Päris nadi oleks läbimärjana rännakut alustada… sellise ilmaga poleks me lõketki põlema saanud ja telke ei plaaninudki me kaasa võtta. Ettenägelik Thule Lee otsustas matka öö võrra edasi lükata ja ühiselt pugesime kamina kõrvale pleedide sisse filmiõhtut nautima. Sama päeva õhtul jõime oma viimase klaasikese vett ja täpsustasime kuivpaastu alguse ja lõpu kellaaja – kestus 72 tundi.

Esmaspäeva hommikul teele asudes võtsime esimese ja ainsa allika juurest endale väikese pudelikese vett täis. Nii igaks juhuks, kui peaks tekkima tahtmine lonksu võtta. Seltskonnast oli varem kuivpaastu teinud vaid 2 osalejat ning seda kodus. Kokku oli meid 8.

Kui kerge või raske on inimesel paastuda sõltub väga tema viimase aasta elustiilist, toitumisest ja emotsioonidest. Mida raskemad läbielamised, seda raskem on olla ka ilma toiduta. Paast paneb mõtlema, kuidas järgneval aastal oma keha eest paremini hoolitseda. Loomulikult mõjutab nälja talumist ka füüsiline tervis. Olles pikemat aega kergel ja tervislikul toidul on keha puhtam ning puhastumise protsess ei ole nii piinarikas. Paastumisel võib tekkida atsidoos – seisund, mil keha hapestub liigselt ehk pH langeb alla normi. Sel hetkel on inimene eriti nõrk ja tunneb end halvasti. Samas siis ka keha tegelikult puhastub kõige intensiivsemalt. Näiteks paar aastat tagasi metsas veepaastul olles teisel ja kolmandal päeval oli nõrk ja mäletan olukorda, kus ma metsas joogamatil istudes tundsin külma ja vaatasin eemal oma telki ning mul võttis tunnikene aega, et end koguda, püsti tõusta ja telgist pusa peale võtta. Neljandal päeval aga oli mul nii palju energiat, et leidsin metsast mahajäetud maja varemed, kus tantsisin hoogsalt mitu tundi järjest. Mäletan seda tunnet, nagu mul ei olegi enam kunagi süüa vaja, sest energiat saab õhustki. Vot see on paastu kerguse tunne.

Nüüdse kuivpaastu korral tasub märkimist, et mitte kellelgi ei valutanud pea. Mul on varem vee paastul olles alati teisel päeval pea valutanud. Minu üllatuseks on ilma vett joomata kuidagi kergem nälgida. Janu otseselt ei ole ja nälga ka mitte. Vähemalt minul isiklikult. Kuigi terve matka jooksul käis pidevalt üks suur toidu jutt ja retseptide jagamine ning mida kõike keegi tahaks kohe suures koguses pintslisse pista. Kuigi see oli rohkem naljatlemise tunde ja lõõpimisena, mitte puuduse tundest.

Matk ilma vee ja toiduta ei olnud tegelikult raske. Või vähemasti vist mitte oluliselt raskem kui seda oleks täis kõhuga olnud. Igatahes kott on palju kergem – ei ole toidu, sööginõude ega joogivee tassimist. Siiski söömata keha ei hoia sooja. Magasin -37 kraadises magamiskotis lebomatil ilma telgita. Magades polnud küll külm, aga üks hommik kui vihmaga ärkasime, siis punased paljad sõrmekesed läksid asjade kotti pakkimise ajal täitsa kangeks. Samuti sain ma üllatuse osaliseks, et ma ei olnudki mitte kunagi varem rabas käinud. Mulle öeldi, et laudteel kõndimine ei lähe arvesse. Ja nüüd tahan ma korraks välja elada oma kõige raskema hetke matkal.Enne esimesse rappa jõudmist oli väga vesine künkalt künkale astumine läbi tiheda oksarägastiku. Seal olles tundsin ma end küll tõelise hädapätakana. Esiteks oli vihmas liikuda ebamugav ja minu läbimärjad kindad jäid pidevalt okstesse kinni (teeraja lõpus oli mul paremas kindas 3 auku ja labaosa pooleldi otsast kärisenud), siis kukkus mul kuumaveekott maha, mida seljakotile tagasi pannes jäin teistest tahapoole ning lõpuks tassisin seda üldse käes. Lisaks vajusid mul püksid kogu aeg alla ja nende üles sikutamine ajas sammu tasakaalust välja. Ning võhma ja jaksu polnud ka just külluses, kui teistele järgi üritasin komberdada. Huh.. sai kõik välja vingutud. Lühikene teejupikene, aga minule ootamatult raske. Õnneks see oligi üks kõige vastikum hetk kogu matka jooksul. Möödus kiirelt. Oluline mainida, et see ebamugavus ei tulnud mitte näljast vaid minu enda vähesest ettevalmistusest rabavõsast läbi minemiseks. Aga üllatuslikult muidu külm ei olnud. Mulle väideti, et matka kõige külmem hetk on siis kui autode juurest sammumist alustatakse. Ja suhteliselt nii vist oligi, sest muul ajal me kas kõndisime end soojaks, tegime puid, olime lõkke ääres või soojas magamiskotis kuumaveekott kaisus.

Ah jaa, kuumaveekotiga seoses üks lugu. Esimesel öösel väsinuna magamiskotti pugedes kõiki oma riideid kaissu võttes avastasin, et kuumaveekott on ajaga rabedaks läinud ja selles on suur auk. Kaks liitrit vett ujutas mu magamiskoti seest üle ja minu ainsad kaks kampsunit tilkusid. Öösel läbimärjas magamiskotis ilma telgita… no ei… Aeglase ja unisena läksin lõkke äärde asju kuivatama keset pimedust, õnneks paar matkakaaslast abiks. Kampsunid said kuivaks tegelikult alles järgmise päeva õhtuks, aga magamiskott kuivas juba selle öö jooksul ära. Sain sõba silmale küll. Õnneks näljaga on keha mingil kummalisel kokkuhoiurežiimil nii, et emotsioone ei tekkinud. Kodusoojuse tänulikkus tuli küll. Igapäevane mugavus ei ole enam iseenesest mõistetav.

aprill näljamatk loodus Pärnumaa kevad raba vihm

Päris raba ületamine läks vihmapiiskade saatel. Mind hoiatati, et vale samm ja võin olla vööni vees. Kolmanda päeva raba ületamisel meil kahjuks 2 inimest ei saanudki kuivalt üle. Rabas mättalt mättale ettevaatlikult tippides oli mul 2 mõtet:

  • Rim-rim-rim-rim-hinga-rim-astu-rim-rim-samm-rim-hinga
  • Soo võtab kõik mu raskused ära!

Raba ületamine oli raske, sest iga samm ajas hingeldama ja lihtsalt jaksu ei olnud. Aga rabaääred lõhnavad nii nii imeliselt – selline mesimagusate õite ja kadakate segu lõhn. Lummavalt nauditav ja enneolematult tugev, sest haistmis- ja maitsmismeeled teravduvad paastuga märgatavalt. Viimasel päeval saime ka päikesepaitust nautida. Kevadlilled õitsesid ja kollased liblikad lendasid. Silmnähtavalt avanesid pungad lopsakasrohelisteks lehtedeks päev-päevalt. Õhus on värskust ja ehedust.

kevad märg mets

kevadine suurvesi näljamatk pärnumaa

kevad pärnumaa loodus matk ilus

aprill lumi näljamatk loodus Pärnumaa kevad

Kolmanda kuivpaastu päeva varasel õhtul püsti tõustes käis esmakordselt pea ringi ja selle peale sain konkreetse käskluse “Joo!”. Allikavesi maitses ülihea. Vett jooma hakkasime plaanitud 3 ööpäevast mõned tunnid varem, sest lihtsalt tunne oli selline. Paastu eesmärgiks ei olnud ju end kuidagi piinata. Vaid hoopis avardada enda meeli ja puhastada keha. Ehedas looduses viibimine on rõõm. Lageda taeva all magada ja öösel tähistaevasse vaadata on lihtsalt nii imeline. Tõeline helgusehetk oli see, kui lummatult keset ööd lõputuid tähti imetlesin arvates, et kõik teised magavad ning siis ühtäkki ereda langeva tähejuti peale õhkub neljast suust korraga vau ohe. Saan aru, et ma pole üksi. Need hetked on ilusad!

Kas kuivpaast võib olla ka tervisele kahjulik? Paljude arust päevi ilma toidu ja veeta olek on ekstreemne. Usun, et meie keha võtab hingatavast õhust kopsude kaudu niiskust ja läbi naha ka. Kuidas muidu me kõik ka kolmandal päeval pissil käisime. Ka öösel äratas mitmeid meist pissihäda. Kust see vedelik tuleks, kui kehal oleks puudus? Või on meil tõesti neid varusid kehas niivõrd palju…

Siin on pildid minust viienda paastupäeva pärastlõunal, mil ma pole vett joonud 3 ööpäeva (ega nägu ega hambaid pesnud). Huuled ei pragune ja nahk ei kuiva. Ei ole üldse mingit vahet, kas olen söönud-joonud või täitsa kuival. Endalegi üllatus kuivõrd tavaline enesetunne oli.

kuivnälg kuivpaast 5 3 päeva

raba pokumaa kuivpaast näljamatk terviklik ringlus tervikring mets matk

Paastust väljatulek käis meil järsku. Viienda näljapäeva õhtut alustasime piparmündi tee ja adžika riisileivakesega. Tuline adžika lööb seedimise tule kohe lõõmama ja “penokrõps” annab kiudaineid. Juurde näksisime kuivatatud puuvilja ja limpsisime mett.

esimene toit pärast näljapaastu kuivnälg välja tulemine

Järgmisel päeva suundusime tagasi Leesoja tallu, kus saime ülimaitsvat köögiviljasuppi ja võileiba. Õhtul sõime koduseid burgereid, kalapraadi, umbrohusalatit ja paleo-pannkooke (piima-, jahu- ja suhkruvabad). Kõht sai ikka mõnuuuuugaaa täis söödud ja kaotatud kilod hetkega tagasi.

toit pärast paastu peedisupp terviklik ringlus tervikring

kodune hamburger nõgesekotlet nurmnukk umbrohu salat

Siinkohal tahan tänada ja ära mainida, et Thule Lee higitelk on tõesti väge täis. Väidetavalt üks kõige karmim Eestimaal. See pole mitte saun, vaid rituaal.

leesoja higitelk

Enne matka arvasin, et mul on aega looduses oma mõtteid korrastada. Matka jooksul mul väga mõtteid aga ei olnudki. Tihti oli selline lihtsalt olemine, nagu juurikas. Ei mingit ajutööd ega analüüsi. Natukene on isegi selline ajalises mõttes äralõigatud tunne. Nagu see nädalake oleks mu elust kuidagi väljas ega sobitu sujuvalt üldisesse elutemposse kiirustavas pealinnas. Parim õppetund matkalt ei olnud aga mitte see, kui võimekas ja vastupidav on inimese keha (mida see tegelikult on ka), vaid need vestlused lõkke ümber. Kellegi tabav küsimus, millele on ebamugav vastata või kellegi kommentaar, mis heas mõttes äratab või raputab. Vaikuses saavad mitmed allasurutud tunded jälle esile kerkida.

Lõppkokkuvõttes, inimese keha ikkagi on ülimalt võimas ja meil ei ole üldse vaja niipalju kõike enda ümber ja enda sisse kuhjata, et end hästi tunda. Väheses on nii palju küllust. Eemaldades enda ümbert selle, mis meid enam ei teeni, teeme ruumi sellele, mis on tõeliselt oluline. See on selgus ja kohaolu.

Küsimuse peale, kas tulen veel… paastuda ja end taaskäivitada tahan kohe kindlasti veel ja veel.

näkid rabas meres järves naised

külm raba vihm ekvad näljamatk lõunauinak telgita ööbimine

Terje Atonen tervering terviklik ringlus naine metsas raba loodus puhas näljalaager paast vabadus

SeeSee Fotostuudio – Alasti rabapiltide eest olen tänulik Terje Atonenile ja Taivo Petersonile

Nädal metsas – ilma toidu ja telgita

kadri1

*Kadri läks metsa juba laupäeval (23.04). Postitus pandi üles hiljem, lehe hooldustööde tõttu.

Pakkisin just asjad ja kohe asun teele Leesojale, kus teen kaasa ekstremistide matka. Matka teeb ekstreemseks just see, et lisaks lageda taeva all magamisele ja paastumisele veedetakse ka 3 päeva täielikult ilma veega kokku puutamata. Ehk ei jooda ega minda ka ujuma. Varasematelt metsapaastudelt mäletan, et jahe kevadine sulps järvevees mõjus kehale kosutavalt ja toitvalt, isegi kui polnud päevi järjest midagi söönud. Kuidas ma ennast seal soises niiskes metsas tundma hakkan, ma tõesti ei tea ette.

Juba jaanuaris otsustasin, et tahan minna see kevad pikemaks metsa. Tahan paastuda linnamürast, argipäevast, tööst. Paastun tarbimisest, liiklusest, kutsetest, lähedastest. Paastun mugavusest ja mugavustsoonist. Paastun tehnikast, telefonikõnedest, sotsiaalmeediast ja muusikast. Paastun ka pehmest voodist ja kodusoojusest.

Huvitav milline Mina kogu selle kohustuste ja tegemiste alt välja koorub. Kui eemaldada kõik see, mis mind igapäevaselt ümbritseb, kes siis järele jääb …

Kadri

Miks mitte osta apelsinimahla!

Kontsentreeritud ja kodus värskelt pressitud apelsinimahlal on suur vahe. Mina ise lõpetasin masstootmise apelsinimahla hindamise ja tervislikuks pidamise ära kui keemia loengus õppisime selle tegemise üksikasju.

Nüüd on aga luubi all ka selle eetilised ja sotsiaalsed aspektid ja lausa nii valusalt, et suurtootjate senise tootmisprotsessiga apelsinimahlade vastu kogutakse allkirju. Mõned faktid, miks:

  • Mahlatootjad maksavad kastitäie apelsinide (40,8 kg) eest talunikele umbes 2,6 eurot. Mahlakartelli makstud madalate hindade tõttu, mis tihti ei kata isegi tootmiskulusid, suureneb pidevalt maata istandusetööliste arv.
  • Sõna otseses mõttes igal Euroopa turul kontrollivad kolm-neli supermarketiketti 80–90 protsenti kogu toidu jaemüügist ning mõjutavad seeläbi otseselt või kaudselt kogu maailma töötajate tingimusi.
  • Apelsinid on üks kõige rohkem pestitsiide ehk keemilisi taimekaitsevahendeid kasutavaid kultuure. Pestitsiidide jaemüük on Brasiilias suur äri ning seda juhib käputäis rahvusvahelisi ettevõtteid. Kahjuks on Brasiilias müüdavad ja kasutatavad pestitsiidid iseäranis kahjulikud, paljud neist on teistes riikides keskkonnaga seotud põhjustel keelustatud. Brasiilia osakaal maailmas kaubeldavast külmutatud kontsentreeritud apelsinimahlast on üle 80%. Pestitsiidide turul on viimase kümnendi jooksul toimunud eriti kiire kasv: 190%.
  • Tsitrusviljade bakteriaalse nakkuse tulemusel kasutati massiliselt neonikotinoide sisaldavaid putukamürke, mida arvatakse olevat metsmesilaste ja kodumesilaste ohtu sattumise taga. Ainuüksi Brasiilia osariigis São Paulos asuvas maakonnas Rio Claros hävitati 2008.–2010. aastal teadaolevalt 10 000 mesilastaru.
  • Puuvilja korjatakse enamasti käsitsi. Töö on füüsiliselt raske, kehvalt tasustatud ja puudub õiguskaitse. Töötatakse ka nädalahetusel. Tööaega registreerivad kaardid näitasid, et mitu aastat järjest anti töötajatele tihti kuus vaid üks vaba päev.
  • Redelid, mida töötajad peaksid kasutama, ei sobi tööks, mis põhjustab tihti vigastusi ja õnnetusi.
  • Kemikaale pihustatakse tihti siis, kui töötajad põldudel saaki koristavad, mis tekitab allergilisi reaktsioone ja teisi terviseprobleeme. Kaitseriietust kas pole või on see ebapiisav.

Selleks, et heast apelsinimahlast saaks kasu mitte ainult eksportija või jaemüüja, vaid ka töölised, toeta petitsiooni Euroopa poekettidele, soovides õiglasemaid ja jätkusuutlikumaid tarneahelaid omatootena müüdavale apelsinimahlale. Allkirju on erinevates riikides kogutud üle 20000 ja soov on 10.aprilliks koguda 30000 allkirja.

Anna oma panus vaid kerge klikiga: http://supplychainge.org/teavituskampaania/ei-pigista-tuhjaks/

Loe ka raportit apelsinimahla toote- ja tarnehalest “Tühjaks pigistatud”: http://mondo.org.ee/wp-content/uploads/2015/10/SUPPLY-CHANGE-OJ-kokkuvõte.pdf

Loomulikult mahemärgisega ja õiglase kaubanduse sildiga puuviljamahlad on joodavad! 

Kultuurireis Peruus – inkad ja indiaanlased

 

IMG_1080 a-horz

Päikese- ja vikerkaaremaal Peruus on iidsed ehitised hästi säilinud sealse kuiva kliima tõttu, mil mitmeid ennemuistseid varemeid veel tänapäevalgi liiva alt avastatakse ja uuritakse.

Päike-Päike ehk Chan-Chan oli 1000 a tagasi üks maailma suurimaid linnu. Alumine osa originaalsetest seintest on tänini säilinud. Uurides, mis on sellise püsivuse taga, väidetakse, et ehitati savi ja aloe vera segust. Päris võimas teadmine, mida vastupidava ökoehituse viljelejad võiksid kõrva taha panna.

Chan-Chan

See kuidas inkade ajastul müüre laoti on päris korralik inseneriteadus. Kivid on asetatud üksteise vastu nagu pusle ning sisaldab sisepoolel veel täpselt istuvate väljasopististe-aukude süsteemi. Isegi maavärina kindel.

inkade müür inca wall

inkade tempel müür ikad kõrgtsivilisatsioon

Imetlusväärne on ka inkade keraamika. Keerukas vorm, täpsed detailid ja tänini säilinud. Minu arusaamist mööda hoiti neis peamiselt alkohoolseid jooke – põhiliselt chicha‘st (maisist) tehtud.

savikujud inka kultuur

Tekkis küsimus, et mis on meie kultuuripärand, mida 500 ja 1000 a pärast saab imetleda? Mida püsivat loome meie? Aga päriselt, kui hakata selle peale mõtlema. Kui mitu aastat püsivad meie majad, meie nõud, meie ehted, meie tehnika? Mitte, et need peaksid nii väga kaua vastu pidama, aga kvaliteet tundub küll ajas alla käivat.


Turist Peruus ei saa ilma Machu Picchuta. Inkade kultuurist jäi mulle kõrvu kõlama, et nende kõrgtsivilisatsiooni võtmesõnadeks oli iga ühiskonnaliikme kaasamine ja muidusööjaid ei hoitud. Juba lapsed alates 5ndast eluaastast võidi saata arvestades lapse huvisid ja oskuseid vastava spetsialiteediga külla (tekstiil, keraamika, rauatöö, inseneeria jne). Paljunemisel hoiti silma peal ja kui 20ndaks eluaastaks polnud kaaslast olemas, siis sunniti ikkagi abiellu ja jälgiti, kas ikka lapsi tehakse korralikult. Ohverdati nii loomi kui ka lapsi jumalatele. Ühiskonna kihistumine tundub olevat range. Minu üllatuseks ei kasutatud sellist lihtsat leiutist nagu ratas, neil lihtsalt veoloomad puudusid.

IMG_1171 a

IMG_1194 a

IMG_0938


Ahhetama panevaid vaateid saime maailma ühe sügavaima kanjoni juures (suurim sügavus 3,27 km). Colca kanjon teeb isegi USA Grand kanjonile silmad ette olles tollest ligi kaks korda sügavam. Vaateplatvormidel olles on see muidugi kõvasti muljetavaldavam kui siinsed fotoka silmaauku surutud jäädvustused.

colca kanjon canyon peru deepest

colca kanjon canyon peru deepest fields nature condor

colca kanjon canyon peru deepest fields nature

colca kanjon canyon peru deepest fields


Tabav märkus reisikaaslaselt: Titicaca järv on merepinnast 3 km kõrgemal kui meil Eestis on rünkpilved.

Titicaca

Islas de Urod on pisikeste saarte kogumik Titicaca järvel. Turbaplokid seotakse tihedalt üksteise kõrale, kaetakse risti kihtides kõrtega ja sellistele ujuvatele kunstsaartele ehitatakse enda majakesed. Igal onnikesel on oma päikesepaneelikene. Laevukesed on tehtud plastpudelitest ja kõrtest. Söövad peamiselt kalu ja neid samu kõrrekesi, mis on päris maitsvad tegelikult. Köögiosa on ehitatud kiviplaadile. Ühel saarekesel elab kuni paarsada inimest.

Väidetavalt on Uru rahvad inkade ajast ainsad, keda ei suudetud endale allutada. Nimelt nende ujuvad saared pagesid laevukeste eest ära. Samuti on vahva see, et kui keegi tahab ära kolida, siis saetakse enda maja ümber olev maalapikene lihtsalt lahti ja ujutakse ära. Pole vaja mujal uut maja ehitada, vaid võetakse kogu kodu ümbrus endaga kaasa.

Titicaca lake Uru people Islas de Uros

Titicaca lake Uru people Islas de Uros natural

Titicaca järve peal külastasime Taquile saart, kus meile tutvustati kohalikku šampoonitaime – chujo, mis hõõrudes ja veega segades vahutab. Seda saab kasutada nii juuste kui ka pesu pesemiseks. Meile tehti ka kohe väga elav esitlus. Kohalik mees rebis väikese tükikese hallikast albaca-villa tükikesest ning loksutas seda vahuses vees ning seda välja tõstes oli see täiesti lumivalge. Võrdlus on näha viimasel pildil.

kohalik šampoon looduslik ise tehtud pesuvahend peruu titicaca mahe öko roheline isetehtud

kohalik šampoon looduslik ise tehtud pesuvahend peruu titicaca mahe öko roheline

Sain kaasa mõnusa portsu seda sama taime ja õhtul pesingi sellega enda pead. Juuksed said tõesti puhtaks ja järgmisel päeval olid väga kohevad, aga palsamit oleksid need küll vajanud.


Lõunamaalastele sildistatakse tihti külge laiska kultuuri. Pean tunnistama, et nii ettevõtlike inimesi pole ma ammu kohanud. Restoranides midagi tellides, mida neil hetkel tagant-järele-ilmnedes ei olnud, naeratas klienditeenindaja laialt ja kadus lihtsalt kuskile poodi või kõrvalmaja semu juurde vajalikku tooma. Samuti nägi turgudel ja restoranides kaasavõetud väikelapsi. Näiteks ühes restoranis ainsa klienditeenidajana töötaval naisel oli sama aegselt kantseldada üks päris pisikene beebi, kes tekiga kaelas oli ja kaks poisikest. Samuti ühel hommikul kui 5.55 saime tänavanurgal giidiga kokku, et päevasele ekskursioonile minna, olid 2 väikekauplust sel tänaval juba avatud. Ja ega nad seetõttu väga vara kohe sulge ka, kesköö paiku leidsin endiselt kohti, kust endale vett osta.

peru restaurant

playing children in peru


Ja minule üllatuseks süüakse Peruus kasse. Väga levinud see küll ei ole, aga kes tahab, see saab. Merisiga on küll pea igal pool kättesaadav. Mina õnneks ühelgi toidukorral teistega koos ei istunud kui reisikaaslased merisigu ja chinchillasid sõid. Pilte sain küll pärast näha.

Vasakul on merisiga ja paremal chinchilla. Pildid on tehtud eri päevadel.

merisiga chinchilla kasside söömine loomapiinamine

Nagu oodata oli püsisin mina seal värskete mahlade usku. Klaasitäis värskeid purustatud puuvilju jäi umbes 1,5 – 2 euro ringi. Levinumad praegusel suvelõpu hooajal olid mango, ananass, maracuya (passionivili), maasikad ja papaia. Kui teenindajale öelda “no sugar” sai kohe hoopis teistsuguse maitsega joogi.

värsked mahlad lucuma mango maasikas Peruu tervis

mahlabaar peruus camu camu lucuma coco

Peruu tüüpiline toit tundus olevat liha serveerituna riisi ja friikartulitega. Värsked salatid on neil eriti maitsvad, kusjuures nad ei lisa ei ühtegi maitseainet, ei soola, ei õli. Ja toidu kõrvale ei serveerita saia. Üldse neil nisu pea ei olegi. Hommikusöögi kuklid, pitsad ja pastad on maisijahust.

värske toit salatid peruu roheline tervikring terviklik ringlus mahlad

värske toit salatid peruu roheline tervikring terviklik ringlus

Maisi on neil tohutult paljudes variatsioonides. Kuulus on lilla mais ehk chicha morada. Sellest pressitud morssi pakuti väga paljudes söögikohtades. Maitses nagu kodune aroonia või mustsõstramahl rohke suhkruga.

mais Peruus lilla värviline lilla mais

Toidupoodides on puuviljad mõnevõrra odavamad kui meil. Näiteks mango kilo jääb alla euro. Leidsime ka selliseid huvitavaid puuvilju, mida varem näinud ega kuulnudki ei olnud.

camu camu tähtvili tamarillo

turg Peruu

Peruu on põline kartulimaa. Ka Eestisse tuli kartul just Peruust. Üllatuslikult on neil kartuli kg hind kõrgem kui meil, halval aastal 70 senti kg. Eriti levinud on neil maguskartul ehk bataat. Seda pakutakse väga palju söögikohtades ja ka krõpsud on enamasti kas bataadist või banaanist.

kartul Peruus

Palju kasvatatakse kinoad, aga söögikohtades seda küll menüüdes ei pakutud. Poodides on küll odavalt kuivainena müügil. Pildil olen ühes kodutalu muuseumi hoovis kinoataime kõrval ja söön kinoa-saiakest. Alumisel pildil on näha nende koduköök. Kausikestes on erinevad kinoad ja kartulid ning kodune juust.

kinoa vili leib Peruus kodutalu isetehtud

Peruu talu juust kinoa leib

Tüüpiline Peruu hommikusöök on saiake moosi, või ja lahja kohviga. Vaid mõnes hotellis saime puuviljasalatit ja müslit. Ise eelistasime hommikuks värsket mangot. Neid sõin ma päeva jooksul päris mitu-mitu. Ja koka tee on väga levinud. Kokalehti pakuti juba lennujaamas nätsutamiseks ja hotellis võeti koka teega meid vastu, pidavat aitama kõrgtõve vastu. Reisi jooksul käisimegi 5000 m kõrgusel, mina erilist vahet ei tundud. Alumisel pildil on tüüpilised “isetehtud” hommikusöögid.

koka tee hommikusöök peruus

värke toit puuviljad Peruus lucuma mango

Kui nüüd võrrelda Peruu värsket meie puuviljalettidega, siis eks muidugi nii magusaid mangosid meie poodidest ei ole võimalik saada, aga ega see erinevus nii väga suur ei olegi. Võin öelda, et meie koduaia maasikad on paremad kui neil (meenutasid pigem hispaania omi). Samuti ei ole vahe nii suur banaanil ja ananassil.

Tasub ka meil osta ja süüa ehedat värsket, teha salateid ilma ülemaitsetamata ja pressida värskeid mahlasid. Kuigi tundub, et Peruu lettidel on eksootika valik külluslikum, siis eile Rimis ringi vaadates leiab sellist eksootikat ka, näiteks jäid silma  tamarillod, cherimoyad ja litšid. Aga muidugi eesti mustikad ja koduaia marjad on üle kõige!


Kirjutamata ei saa ma jätta ju prügist ja pakenditest. Esimene hommikusöök esimeses hotellis oli selline:

peruu hommikusöök ülepakendamine raiskamine odav hotell

Õppisin, et mida odavam koht, seda rohkem prügi tekib. Reisi käigus ma loomulikult tarbisin kõike nii nagu ette söödeti ja pakenditest hoidusin vaid niipalju, et tagasilennu jooksul palusin stjuuardessil sama topsi uuesti täita. 

Tegin 10 lendu ja lugematul hulgal bussisõite.

300 km + 1350 km + 10 500 km + 580 km + 360 km + 400 km + 300 km + 350 km + 770 km + 2x500 km + 10 500 km + 1350 km + 300 km  …pluss sellele tuurid ja ekskursioonid juurde.

Ainuüksi lennumiilide eest tektiasin TerraPass’i kalkulaatori järgi umbes 2,6 tonni CO2. Et seda heastada, peaksin istutama 66 puud. Või maksma TerraPass’ile 37 dollarit, et nad istutaksid need puud minu eest.

Lennukites, bussides ja rongides pakuti ülepakendatud toite. See on nüüd huvitav jäätmevaba elustiili viljeleja eetiline küsimus, kuidas on kõige keskkonnasõbralikum sellistes olukordades käituda. Nimelt oli Austraalia zero waste kogukonnas arutelu, et kui näiteks bussireisile on komplektlõuna kaasa pakitud, siis selle vastu võtmisel me toetame pakendite tootmist ja prügistamist, aga sellest keeldumisel suure tõenäosusega lõpetab see ikkagi prügikastis, sest toode on ju reisijatele juba ära ostetud. Ühest õiget vastust ei leitudki.

prügi pakendid lendamine ülepakendamine plastik raiskamine

Peruus kasutatakse kilekotte kuidagi väga palju. Turul pakiti mango topelt kilekotti enne kui jõudsin märgata ja paluda jälle lahti pakkida. Supermarketites on ka suured kilekotid tasuta ja neid jagati ohtralt. Miks paari asja ostmiseks kulub 4 kilekotti… Kahju. supermarket peruu pakendid kilekotid ülepakendamine

Ja veepudeleid tarbisin ma reisi jooksul rohkem kui viimaste aastatega kokku. Nii umbkaudu tekitasin ma 20 pooleliitrist plastpudelit ja teise samapalju suuri pudeleid. Kaasas oli ka LifeStraw filtriga veepudel, aga kuna see oli täiesti uus, siis sellesse valatud veele tekkis tugev kummi-plastiku kõrvalmaitse juurde, mis ei olnud just kõige ahvatlevam. Pean selle pudeli kohta veel uurima, miks nii.


Keskkonnatemaatikast üldisemalt. Peruus on kõrbestumise probleem väga suur. Mõni kohalik, kellega sai ka sel teemal räägitud, ootavad lähiaastatel olukorra järsku halvenemist. Viimaste aastate kohta väideti: “Climate has gone crazy!” Põllumajandusega on aina raskem tegeleda liigse kuivuse tõttu ja inimesed kolivad massiliselt äärelinnadesse, kus majakestes pole neil ei vett ega elektrit. Linnades toit aina kallineb, sest põllumajandusega tegeletakse vähem, aga linnades vajadus toidu järele kasvab.

Olen küll olnud teadlik kõrbestumisest kui süvenevast globaalsest probleemist, aga näha ise oma silmaga sadade kilomeetrite viisi kuivanud jõesängikesi tihedalt küngaste vahel on päris kole. Peruu kõige tõsisemad keskkonnaprobleemid ongi metsade liigne raie, kõrbestumine, õhu- ja veekogude reostus. Vihma sajab seal mägede piirkondades ikka liialt vähe. Laiuvad kiviklibukõrbed.

Peru desertification 4

Peru desertification 1

Peru desertification 2

Peru desertification 3

Prügimajandus on linnade vahel täitsa reguleerimata. Üks giid ütles, et võib-olla korra-paar aastas käiakse ja koristatakse. Igatahes mina märkasin igal pool maanteede ääres üksikuid pudeleid ja pakendeid vedelemas. Sel hetkel Peruus olles tundus see kuidagi kole, aga nüüd Tallinnas olles märkan ma ka siin igal pool prügi maas, eriti rongiga läbi linna sõites on näha, et terve raudtee äär on igasugust prügi konstantselt täis. Ei teagi, kas see on nüüd lume sulamisega seotud, et talvel lume all peidus olnud prügi on kõik valla enne koristamisi.

prügi peruus tee ääred maantee reostus plastik

prügi peruus tänavad maantee resotus

prügi peruus tee ääred maantee reostus

Peruu eri linnades on prügi kogumine erinev. On kohti, kus on väga eeskujulikult sorteerimiseks kastid olemas. Aga näiteks inkade pealinnas Cuscos prügikonteinereid ei olegi. Jäätmed kogutakse tänava nurkadele ja iga öö koristatakse ära. Igatahes linnades on tänavad üllatavalt puhtad. Tunne, et iga öö käiakse seal kõik üle. Ja muidugi positiivne on see, et kohalikud pea ei suitsetagi, ehk konisid ei vedele nii massiliselt maas nagu meil siin. Samuti kogutakse kokku plastikpudelid, kuigi neil puudub pandisüsteem. Inimeste motivatsiooniks on plastiku kokkuostu hind, mis on muide sama, mis nii USA-s kui ka Euroopas.

prügi peruus cusco

prügi sorteerimine prügikastid peruus

taara kogumine peruus plastik

Ja meil õnnestus näha üht vahvat prügiautot, mis panusast mängis kõvasti muusikat nagu jäätiseauto. Oma olemasolust märku andes, said inimesed oma prügi autosse ära viia. See muidugi pidavat olema eriline auto, mitte levinud prügi vedamise viis.

prügiauto peruu arequipa prügivedu


Ja lõppu mõned olustiku klõpsud ka.

ilu restoran peruu lima miraflores

ilu arequipa

ilu cusco inkade pealinn päikese kindlus

ilu laamad albacad peruu albaca

ilu machu picchu

ilu peruu 5 km 5000 m vulkaanid kiviklibu kõrb

ilu peruu hotell

ilu peruu indiaanlased

ilu peruu inka rail minek teekond machu picchu

ilu peruu juliaca vaesus tuc tuc

ilu peruu laama albaca

ilu peruu lause moto töö work moto

ilu peruu rahvatants

ilu peruu rand lima

ilu peruu ratsanikud

ilu peruu turg

ilu peruu tänavad vaesus

ilu peruu vaateplatvorm müüjad turg

ilu põllud peruu lilled kinoa herned mais

machu pichhu koer jungel džungel peruu

Rännak

Huvitav kui ma nüüd asjad pakkisin ja üle lombi lendan, kas ma jätkan oma võimalikult tervikliku ja jäätmevaba elustiiliga või sulandun massi ja käitun nagu üks tüüpiline turist…

reisile väikese kotiga pakkimine minimalism pakendivaba looduslik

Elame näeme! Ilma ootuste ja piiranguteta.

KADRI KAARNA

KADRI KAARNA

Blogi Terviklik Ringlus autor

Lihtne on elada puhtas keskkonnas maal, kus looduslähedus saadab iga tegu. Kuidas aga hoida sama täisväärtuslikku ehedat kulgemist ka pealinnas? Parim viis teada saada, on ise läbi proovida aknalaua potindus, ussikast köögis, pakendivaba poodlemine ja igasuguse raiskamise vältimine. Hariduselt on mul lõpetatud nii keskkonnetehnoloogia kui jätkusuutliku energeetika erialad. Globaalprobleemide ja inimtegevuse mõju alaseid teadmisi olen täiendanud nii rahvusvahelistel projektidel, kursustel kui ka vabatahtliku tegevuse raames. Liigun selle poole, et minu elustiil läheks üha rohkem kokku minu teadmiste ja uskumustega jätkusuutlikust toimimisest. Samas see kõik peab olema lõbus ja kerge!

Arhiiv