TERVIKLIK RINGLUS

Looduslähedaselt täisväärtuslik elustiil ka linnas

Nädal Möödas Algusest

Pean tunnistama, et kordagi pole ma turule jõudnud. Paaril korral küll üritasin minna, aga need pannakse häbematult vara kinni. Korra jõudsin ökopoodi ja täiendasin enda kuivainete varu. Valasin need esialgu küll kilekotti, mis kodus leidus. Kuna ma alguses end klaastaaraga ei varunud, siis ootan kuni külmkapist hoidised hakkavad tasapisi tühjenema, et järgnevatel kordadel rohkem purke kasutada.
Selline mu külmkapi sisu ongi. Midagi ma pildistamise ajaks välja ei tõstnud. Hoidised, kookosõli, seesamiõli, melon, köögi-, juurviljad, paar kastet. Jah mul on ka viin külmkapis (viimati sai sellega arvuti klaviatuuri desinfitseeritud).
Käisin Rimis. Brokkoli ja lillkapsas jäid ostmata, sest polnud kiletamata varianti. Ainuke lahtine leib oli puuvilja-pähkli oma. Värske eranditult kõik sildistatud.
Piilun oma maitseainete riiulisse. Olukord päris kirju ja osa ma sealt väga ei kasutagi.
Mõne puhul olen juba eos eeskujulik olnud. Suvekodu maitserohelist on mul veel sügavkülmas. Tüümian ja tšilli on ka emme kasvatatud ja kuivatatud. Kaneeli olen ostnud ökopoest lahtiselt. Tol korral küll topelt kilekotti ja kodus klaaspurki. Klaastopsikesi saan täita, kui midagi tühjeneb. Vähemalt tean, et maitseaineid on lahtiselt saada, kas ökopoes või eraldi vürtsipoodides. Maitserohelist on mul aknalaual veel ja istutan lähiajal juurdegi.
Idandan ma palju. Söön nii umbes peotäis päevas. Mungube, herneid, läätseid, lutserni, nisuteri kui ka erinevate köögiviljade võrseid (brokkoli, peet). Ma pole kunagi näinud mõtet spetsiaalsete idandamisnõude soetamisel. Ühed samad topsid teenivad aastaid. Muidugi kui klaaspurke üle jääb, siis liigun nondele üle. Samuti on minu arvates plastikkarbid parimad marjade ja toormooside sügavkülma panemiseks. Need kavatsen ringlusesse jätta. Juurde ei osta ja ära ei viska.
Värsket on mul kodus alati külluses.
Mul on komme riisi, tatart ja putru valmistada nii, et loputan tooraine külma filtriveega läbi ja jätan 10 tunniks veega kaetuna seisma kaane alla. Enne toidu valmistamist lisan vaid maisteained ja idud või köögiviljad või seemned ja kuumutan vaid korraks läbi. Ei pea keemist ootama ja loodetavasti säilib ka rohkem vitamiine. See on minu versioon kiirtoidust. Energiasääst on ka kindlasti üks oluline osa jäätmevabast elust.
Biojäätmeid tohib ära visates pakendada kas biolagunevasse kotti või läbipaistvasse kilekotti. Viimane purustatakse ja tükid korjatakse välja mingi spetsiaalse masinaga. Pakendamine on soovituslik lõhna vältimiseks. Ka lahtiselt on lubatud biojäätmeid konteinerisse ladustada. Leidsin kodust vana jäätisekarbi (ilmselt suvel maasikate toomisest jäänud). Hetkel sorteerin eraldi paberi-papi ja bio. Üksikud pakendid, mis tekivad viin kohe pakendiringluse konteinerisse. Ka märgisega taara kogun eraldi.
Piilume ka vannituppa. Kehahoolduses võib naha kuivharjamine ja mehaaniline puhastus olla isegi tõhusam kui vahuga hõõrumine. Looduslike koorimiskreemi purgikeste koostisest leiab tihti soola, suhkru, kohvi ja samad õlid mis köögistki. Minu lemmikretsept keha koorimisel on suhkur, seesamiõli ja apelsiniaroom. Kuivšampoonid kestavad kauem (pudeli omadest moodustab >90% nagunii vesi) ja on saadaval lahtiselt (pildil roheline). Igasugused vannipommid, seebid isegi juuksepalsamid on leitavad pakendivabalt või ise tehtavad. Pildil eeterlike õlidega lumehelbekujuline dušiseep on kalli sõbranna looming. Kreemina on toiminud juba pikemat aega mitmekülge kookosõli ja minu lemmik kakaovõi. Juuksed saavad aeg-ajalt oliiviõli ja mett tunda.
Kuigi minu tuubis hambapasta pole veel otsakorral, katsetasin juba üht-teist. Segasin kokku kookosõli ja söögisooda. Lisasin natukene soola ja eeterlike õlidega suuloputusvahendit. Järgmisel korral tean, et lõviosa peaks moodustama siiski kookosõli, sest soola ja sooda tõttu saavad igemed liiga tugevat massaaži. Harjumatu maitsekooslus, aga ülimalt tõhus. Ega ilmaasjata hambaarstid suure raha eest soodapesu paku ega kookosõli soovitata suus loksutada tema valgendava ja antibakteriaalse efekti tõttu. Lähen kohe isetehtud variandile üle.
Nõudepesumasinas kasutan biolagunevas pakendis biohajuvaid poolikuid tablette. See on väga oluline, sest väidetavalt pidavat muidu kemikaali jäägid nõudele jääma. Ka nõudepesuvahend on mul aastaid olnud ainult ökomärgisega. Pesu pesen samuti biohajuva ökomärgisega pesupulbriga, mille segan veel pooleks söögisoodaga. See ei jäta väidetavalt mingeid jääke riidekiududesse. Kes soovib lõhnastatud pesu, peab eraldi värskendajat kasutama. Ma ei tea kui liialdatud on väide: Kui inimesed teaksid, kui hästi söögisooda pesu peseb, siis läheksid vist paljud pesupulbribrändid pankrotti. Ma ise lihtsalt ei kannata üldse kemikaali lõhna riietel, eriti voodipesul. Kui päev läbi tavapoe odava pesupulbriga pestud riideid kannaksin ja õhtul duši all naha märjaks teeksin, muutuksin punase laiguliseks ja sügeleksin meeletult. Aastaid tagasi ei teadnud ma, et see reaktsioon tulenes kemikaalijääkide reageerimisel veega minu nahal. Aga inimesed harjuvad kõigega. Ka mürkidega koos elama. Õnneks on teadlikkus tõusnud ja võimalusi rohkelt.

Avatust!

Elu Läte -Vesi

“Õpi armastama kraanivett.” – kõlab üks esimesi lauseid keskkonnasõbraliku elustiili näpunäidetes.
Kodus olles on mul kristallkannus kraanivesi alati käe ulatuses, ükskõik mis toas ma ka ei viibiks. Vett joon ma palju ja selle kvaliteedi tõstmiseks olen endale kraani külge eSpringi veefiltri kinnitanud (http://www.espring.com.au/). Ma ei ole endale spetsiaalset pudelit joogivee kaasas tassimiseks soetanud. Mul on selleks tarbeks jäänud üks klaaspudel kasutusse. Pudelivett ei ole ma õnneks kunagi hinnata osanud.
Kes pole veel plastikpudelite kahjulikust mõjust teadlikud, vaadaku allpool olevaid linke. Põhilisemaid vabandusi, mida esitatakse igapäevase pudelivee tarbimiseks on koduse vee halb maitse, mullilise vee meeldivus ja mineraalvee vajadus.
Mullivee puhul ei ole ma CO2 sissejoomisest kunagi aru saanud. Sellele on mul kerge EI öelda. Neile, kellele aga see meeldib, ei tahaks alternatiivina ka kodust mullimasinat soovitada, sest ka selle tootmiseks kasutatakse ressursse. Ma lihtsalt ei leia, et gaseeritud vesi läheks eluks vajaliku kategooria alla.
Mineraalvee puhul päris nii radikaalselt öelda ei saa. Siiski vajalikke mineraale omastab keha paremini toidust, kui veest. Mitmed mineraalid, mis vees leiduvad on meile mitte omastataval kujul, isegi kui nende kogus on mineraalvee pudelil ilusti ära toodud. Ise asetan kraanivee mineraalsuse suurendamiseks kannu aeg-ajalt korallipulbriga kotikese. Mida olen tellinud küll kahjuks pakendatuna fooliumkotti. Koht, kus alternatiivi poole kiigata. Olen näinud kuidas suuri koralle joogiveeanumas hoitakse. Kindlasti midagi leian.
Inimesed tihti ei tea, et pudeli- ja kraanivee alguspunkt võib olla täpselt sama. Üks lihtsalt voolab pidevalt mööda torustikke ja teine seisab aastaid plastikus. Ekslikult usaldatakse sildistatud ja maksustatud vett liialt. Näiteks tuntud pildil olev bränd on Itaalia vana kullakaevanduse vesi, mille analüüsi keemilise koostise tabel on äravahetamise sarnane meie põlevkivi heitveega. Muidugi usun, et meie sensoorsed võimed seda ei kinnitaks, sest teadagi on Ida-Viru põhjavesi erinevalt sealsest väga saastunud.

Naljakas klipp, kuidas ilusa reklaamiga saab kraanivett väga kallilt müüa:
Animatsioon plastikpudeli teekonnast:

 

Fakt, et meil suur osa pudeleid jõuavad pakendiringlusesse ei leevenda nende tootmise ja ümbertöötlemise keskkonnamõju.
Positiivse uudisena on San Francisco esimene linn maailmas, kes keelustab plastikpudelid. Protestijaid võidakse trahvida kuni 1000 dollariga. Eesmärgiks on aastaks 2020 lõpetada prügimägedele igasuguste jäätmete ladustamine.
USA Concrodi linnas on pudelivesi juba aastast 2013 keelatud. Kampaania korraldaja põhjendas, et aastase USA plastikpudelite tootmiseks kulub sama palju naftat kui tarbib 1.3 miljonit autot aastas. Vaid veerand taarast jõudis 2007 a. taaskasutusse.
Paneb mõtlema…
Tarku valikuid!

Sotsiaalne Aspekt

Kõige suurem väljakutse võib tulla kokkupuutest erinevate elustiilidega. Kohe alguses tegin mõttes endaga kokkuleppe, et mitte kedagi teist ma ei hinda, piira ega püüa muuta. Vastutan vaid ainuüksi enda tegude eest. Piirid on aga segaselt õhkõrnad.
Küsimusi on mul pidevalt. Kas peaksin tööl võtma puuvilju, mis tuuakse kilekotis? Kas olen niiöelda libastunud, kui keegi tuleb pakendis suupistega külla? Kas restoranis võetud salat ja värskelt pressitud mahl jäävad ikka pakendivaba piiridesse? Kas sünnipäeval isetehtud koogitükist ära ütlemine ikka tõesti säästis loodust? Kas ema külastades kodusooja toitu süües peaksin oma eesmärgi hetkeks kõrvale lükkama? Ega ma teadmatusest ometi mõne asja puhul juuksekarva lõhki aja jättes olulisema tähelepanuta?
Esimesel päeval sai väljassöömisest hoidumise lubadus kohe maha kantud. Värskelt pressitud porgandimahlale lisandus kaks päeva hiljem mitmekäiguline lõuna sugulastega. Restorani poole jalutades veel mõtlesin, et kuidas tagasihoidlikuks jääda, aga kohale jõudes selgus et kõigile juba kõik tellitud ja  nii see läks… Samuti olen 7 tööpäeva jooksul neist ühel sööklas lõunat söönud.
Teisel päeval sain lauamänguõhtule külakostiks lisaks puuviljadele ka hummuse leivakrõbinatega. See on tegelikult armas, kuidas sõbrad hoolivad ja huultelt libises ka “ups”.
Tänu fb postitusele liigub info kiirelt ja rohkem pole sõbrad mulle pakendatud külakosti toonud. Aga ega peale puuviljade pole väga midagi leitud. Sellelgi puhul olen kuulnud, kuidas ukse taga on silt või kilekott ära võetud. Varjatud pakend ei leevenda olukorda.
Täiesti teine lugu oli kui kolleegid käisid külas. Suhteliselt suure seltskonna peale tuli terve kilekoti täis äravisatavaid pakendeid. Rõõmustava poole pealt olen saanud lühikese ajaga kaks külluslikku värvilise sisuga korvi kingituseks. Pildil on kolleegide toodud andide mitte küll päris täielik versioon enam.
Tore on see, et pigem tuntakse huvi ja julgustatakse. Muutused tulevad tasa ja loodetavasti püsivalt. Kuna lubasin null-tolerantsi pakenditele, aga samas kasutan kodus oleva kõik lõpuni, siis olen saanud küsiva näoga tuttavalt kommentaare. Sellisel puhul tuletan meelde, et kui tervet ei jõua, teen pool. Pisimalgi teol on oma tagajärg. Peamine on meeles pidada, et jäätmevaba elustiil on ikka eelkõige heaks hüvanguks, mitte tülinaks teistega.
Tolerantsust!

Tervise Spekulatsioonid

Zero waste” elustiili esindajad rõhutavad paranevat tervislikku seisundit. Ma kirjutan siia oma hetke mõtted, millistest muudatustest see võib tuleneda. Tulevikus on hea võrrelda, mida mõtlesin alguses ja milliseid võlusid jäätmevaba elustiil endaga tegelikult kaasa toob.
Kindlasti toitumine. Sellega on seotud väga mitmed tegurid. Esiteks läbimõeldud ja planeeritud ostud. Pigem ehedal kujul toidu ostmine ja ise kokkamine kui poolfabrikaadid. Vähenevad emotsiooniostud. Näitkes kui tahan jogurtit osta, siis värvilise väikese mitmemaitselise ja lisaainetega variandi asemel võtan turult maitsestamata jogurti oma anumasse ja lisan kodus külmutatud suvekodu marju, kaneeli ja mett.
Ära jääb kõik taoline nagu pildil.
Hakkan rohkem teadma, mis on mu toidu sees, sest enamuse segan toorainetest ise kokku. Pildil teen hummust. Vasakul on banaani, kaerahelbe ja maherosina küpsised.
Väga väheuuritud teema on erinevate pakenditega kokkupuutuvate toitude mõju meie tervisele. Terviseametis on küll sellenimeline osakond olemas, aga nende teadmised pole isegi mitte veel lapsekingades, vaid vastsündinu tasemel. Töötasin Terviseametis ja julgen nii väita. Pakendeid on lõpmatul hulgal erineva koostisega ja mitte kõik ei jäta meie toidu teadmata lisanditest puutumatuks. Keemialoengust mäletan, et krõpsupakkide sisepinnal olev alumiiniumi kiht ei olegi molekulaarselt seotud. Samuti tean toksikoloogia keemialabori katsetest, et üle normi raskemetalli sisaldav lõhe oli tuhandeid kordi väiksema raskemetalli sisaldusega kui konseveeritud puuviljad. Kes on konservananassi mahla joonud, teab milline metalline maitse sellel on. Toidupakendi laialt levinud koostisosa BPA kahjuliku mõju kohta on hulgaliselt lugemisainet. Ja kas tõesti kihisev happeline limonaad, mis aastaid poeriiulil plastikpudelis seisab ei lahusta selle pinnalt osakesi…
Meie toidukülluse ajastul on pea kõike aasta läbi saada. Igasugused konservid lähevad kindlasti “Keeldu” katergooriasse. Puuviljad saab värskelt, kala müüakse lahtiseltki ja kaunviljad saab ka tooraine kujul kätte. Muidugi kuivatatud kaunviljade puhul on vaja vähemalt päeva võrra ette planeerida.
Peale tee, vee ja kodumorsi ei turgatagi kohe pähe mida saab nii pakendivabalt hulgi juua. Kontsentraadist tehtud mahlad tuleb asendada värskelt pressitutega. Kuumtöödeldud ja aastaid säilivad pakendatud mahlad ei pidavatki meie tervist toetama. Taaskord meenub keemialoengust tookord šokeeriv väide, kuidas igasuguse kvaliteediga puuviljad massiliselt mahlaks tehakse (ka toored ja mädad) ja saadud joogi mõru maitse eemaldatakse keeruliste keemiliste protsessidega ja siis lisatakse midagi-midagi ja siis lõpuks on maitsebukett meile meeltmööda. Pakil ilutseb ikka “100% naturaalne”. Iseenesest mõistetavalt jäävad ära ka kõik kihisevad, värvilised ja enamus promilliga jooke.
Kõige rohkem küsimusi tekib mul kodust väljaspool söömise osas. Peale kiirsöögi peaksid ära kaduma ka päris mitmed muud võimalused. Selle teema jätan endale ajas avastada.
Kehahooldusel on meie tervisele oluline osa. Kõik mida määrime peale, lõpetab meie nahakihtides ja väidetavalt osa isegi vereringes. Lugedes kreemide, šampoonide, palsamite, geelide, deodorantide, juuksespreide ja vahtude keemilisi koostisi imestan kuidas inimesed üldse nii terved ja kasvajatevabad on. Kreemide osas hakkab kehtima põhimõte: nahale määrin seda, mida olen nõus sissegi sööma. Vahutavate toodete osas tuleb leida alternatiiv käsitöö näol.
Muutused leiavad aset ka koduses hoolduses. Puhastuskemikaalid asenduvad kas biolagunevates pakendites olevate loodustoodetega, oma pakendisse pumbatavate vedelate ökovahenditega või sidruni-äädika-sooda komboga. Igasugused pihustavad spreitooted on välistatud. Tavapoe pesupulbrid jätavad riietesse kemikaalijääke, mis tundlikuma naha sügelema ajavad. Ka see leiab asendust biohajuvama näol.
Päris “zero waste” tähendab muidugi ka oma toidu ise kasvatamist ja komposteerimist. Niinimetatud terviklikku ringlust oma hoovis. Selleni ma lähiaastal veel jõuda ei plaani. Küll aga kasutan ma maksimaalselt ära oma suvila hüvesid ja loodusande.
Tervislikkust!

Mõisted ja Põhimõtted

“Zero waste” ehk “jäätmevaba” on filosoofia, kus ressursid on ringluses samas või ümbertöödeldud kujul nii, et kogu tooraine saab üha uuesti kasutatud. Midagi ei visata ära, maeta ega põletata.

Märksõnad: keeldu, vähenda, taaskasuta, töötle ümber, komposteeri.

  • Keeldu kõigest, mida pole vaja.
  • Vähenda miinimumini kõik see, milleta lihtsalt ei saa.
  • Taaskasuta, mis olemas ja mida soetad.
  • Töötle ümber see, mida enam taaskasutada ei saa või pole vaja ei endal ega teistel.
  • Komposteeri üleliigne ja selleks sobilik.

Kõlab väga selgelt ja lihtsalt. Eks näis kui harmoonias teooria ja praktika hakkavad käima.

Alguspunkt

Pean end üle keskmise keskkonnast hoolivaks. Raamatutarkust ja teadmisi videote vaatamistest globaalse saastatuse ja jätkusuutlikkuse teemadel võib mul ju mõnevõrra kogunenud olla, aga pean tõdema, et oma elustiilis ma kuidagi teistest ei eristu.

Poodlen vastavalt olukorrale siit-sealt ja eelkõige mugavust ja hinda, mitte kaugemat mõju silmas pidades. Kodus täituvad prügikotid kiirelt ja biojäätmete järel moodustavad lõviosa ikka ühekordsed pakendid. Mitmel õhtul nädalas käivad külalised ja seetõttu pole harv ka juhus, kus külakostiks toodud näkside lauale sättimise lõpuks on tätunud terve kilekott väljavisatava kraamiga.

Hindan kõrgelt isetehtud hoidiseid ja kodumaiseid turuande. Siiski moodustub pea kogu mu tarbimine masstoodangust. Minu laualt võib leida maakodus meisterdatud puidust kausist külluses värvilisi puuvilju, aga sahtlitest avanev vaade räägib enda eest ise.

Pähkleid, seemneid ja kuivatatud puuvilju olen tellinud otse hulgilaost. On odavam ja ökomärgisega kuivainete kvaliteet kohe tuntavalt parem. Kaup päris paksus kilepakendis 1 kg ja 5 kg kogustes. Pean uurima, kas ökopoodide lahtistesse lettidesse jõuavad pähklid neile kuidagi veelgi suuremates kogustes või nad valavadki 5 kg pakendid välja.

Minu kodu koristamisel leiavad söögisooda ja äädikas laialdast kasutust. Sellele vaatamata on puhastusvahendite riiulid erinevatest pudelikestest ja totsikutest lookas. Ka kehahoolduse osas on olukord vannitoas päris kirju.

Kiirtoitu ma ei armasta. Ka pudelivett ei leia just tihti minu ostukorvist. Siiski käin ma lõunati ja vahel ka õhtuti väljas söömas. Sõpru külastan tihti. Pigem leiabki mind ühiselt kokkamas ja söömas kui vaikselt üksinda.

Ilmselgelt pean elustiilis rohkelt muudatusi tegema, kui soovin oma elutegevuse negatiivset mõju keskkonnale vähendada. Õnneks on innustavaid näiteid laiast maailmast rohkelt. Kui kodulähistel hetkel võimalused ühekordsete pakendite priiks eluks puuduvad, siis tuleb neid lihtsalt ise looma hakata.

Päikest!

KADRI KAARNA

KADRI KAARNA

Blogi Terviklik Ringlus autor

Lihtne on elada puhtas keskkonnas maal, kus looduslähedus saadab iga tegu. Kuidas aga hoida sama täisväärtuslikku ehedat kulgemist ka pealinnas? Parim viis teada saada, on ise läbi proovida aknalaua potindus, ussikast köögis, pakendivaba poodlemine ja igasuguse raiskamise vältimine. Hariduselt on mul lõpetatud nii keskkonnetehnoloogia kui jätkusuutliku energeetika erialad. Globaalprobleemide ja inimtegevuse mõju alaseid teadmisi olen täiendanud nii rahvusvahelistel projektidel, kursustel kui ka vabatahtliku tegevuse raames. Liigun selle poole, et minu elustiil läheks üha rohkem kokku minu teadmiste ja uskumustega jätkusuutlikust toimimisest. Samas see kõik peab olema lõbus ja kerge!

Arhiiv