TERVIKLIK RINGLUS

Looduslähedaselt täisväärtuslik elustiil ka linnas

Poevaba loenduri lõpp

Ma lõpetan ajaloenduri, mis on tiksunud alates minu viimase poe külastamisest.

Pühapäeval matkale minnes läksin sõbraga kaasa toidupoodi. Oli möödunud 33 päeva, minu viimasest sellise poe külastamisest, mis ei ole ei turg, talupood ega ökopood. Viimane suure poe külastus oli mul Kaupmehes ja enne seda ei käinud ma üheski poes täpselt 50 päeva, tol ajal ka turul mitte. Võib kokku võtta, et 83 päeva jooksul astusin üle sellise tavapärase toidupoe läve vaid kahel korral.

Suvila aiasaaduste aeg on möödas. Metsaannid lõppemas. Turul jääb eestimaise värske valik aina väiksemaks. Olles väga suur puuviljade armastaja, ahvatleb mind kogu see värvikirev valik, mis meil aastaringselt kauplustes saadaval on. Mis puudutab teiselt poolt maakera imporditud viljadesse, siis ma ei oska näha vahet turult ja suurketi poodidest ostmise vahel. Eksootilised puuviljad on põhilised, mis mind nüüdsest jälle poodidesse meelitavad.

IMG_0068

Laupäeval ostsin endale digikaamera, et jätkata oma hetkede jäädvustamist. Ma ei hakanud vaeva nägema leidmaks sobivat teise ringi oma või kellegi vana. Läksin poodi ja ostsin endale uue pisikese mudeli. Võtsin karbikese kaenlasse ja mitme tunni pärast koju jõudes laotasin sisu voodile laiali. Vangutasin päris korralikult pead ja olin nõutu, miks on vaja iga juhe eraldi kotikesse pakkida ja miks peab kogu see teema üldse nii mitmekihiline ja raiskav olema. Ma ju saan aru, et iga jupikene tuleb eraldi kohast ja keegi kuskil paneb need ühte karpi kokku. Siis on veel igasugused nõuded ja standardid. Kiirust, mugavust ja raha peetakse olulisemaks kui keskkonda. Toote kaitsmisel ja ohutusel on oma osa.

Siiski mõttetu!

IMG_0004

Ma panen tiksuma uue loenduri, mis loeb aega minu viimasest päris uue eseme ostust iseendale. Selleks jääb laupäevane päev, mil ostsin endale fotoka. Samal päeval tellisin ma endale netipoest ka uue joogamati. Uskuge või mitte, aga vana viskasin just nädalake tagasi ära, sest see läks mul hallitama. Ilmselgelt viimasest sügishommikusest pargijoogast, mil maa oli niiske ja matt sai mul pärast tuppa jõudes rulli keeratud ja jäi mõneks ajaks nurka seisma. Ei oleks tohtinud pausikest sisse teha vist…

Päris uue eseme soetamise all pean silmas pikaealisi tarbeesemeid. Samuti riideid ja kõiksugu tehnikat. Nende soetamise osas olen nüüd edaspidi leidlik. Mõne asja puhul teise ringi kaup ei aita, nagu näiteks lambipirn ja hambahari. Kõik muu, mis ringleb lihtsasti käest kätte, ostan kindlasti eelisjärjekorras kasutatuna. Kui tõesti pole saadaval, siis alles ostan uue. Lubadus kehtib mulle endale ostetud asjade kohta. Kellelegi teisele kingituse või abikäe näol eelistan uut.

Mida on õpetanud mulle peaaegu poevabad peaaegu 3 kuud? Harjumuse jõud on tugev. Kui muudan oma trajektoori nii, et sinna jäävadki vaid ökopoed ja turud, siis minu jaoks ainult need eksisteerivadki. Hubased ostusooritused, rahulikkus ja vahel pikemad mõttevahetused müüjatega – mahepoodides on suurepärane miljöö. Rahvarohketes kohtades ja massiüritustel ma väga ei käi. Palju jalutan metsatukas ja pargis. Kodus mängib mul pea alati meditatiivne zen-stiilis muusikakogumik. Niimoodi kulgeda on tore.  Just täpselt see, millise ümbruse endale loon ja millele keskendun, selline ongi minu reaalsus. Kuid seda kontrastsem on sattuda lärmakasse kiirustavasse ruumi. Ma olin vahepeal ära unustanud, kui ebameeldiv on minu jaoks täiskuhjatud üüratud supermarketite riiulid, samas kohas samas rütmis ringisiblivad inimesed, kes on siiski üksteisele täiesti võõrad, lärm ja tehislikkus, ärimaik. Üüratu distants loomuliku ja pakutava vahel. Puudub ehedus, puudub sügavus. Mul on tekkinud tunne nagu ma oleksin end päris palju isoleerinud niinimetatud päris maailmast. Olen loonud endale oma illusiooni ja mullikese. Väga-väga ilusa kusjuures. Tahan pöörata kõigelt koledalt pilgu eemale. Tahan silmad sulgeda selle ees kui üüratutes kogustes igasugust jama suurtes poodides ringleb ja kui tohutult inimesed tegelikult tarbivad. Tõsifakt on, et igasugune majanduskasv tuleb alati looduse arvelt. Samuti mind šokeerib see, kui palju on Tallinnas autosid. Sattusin üle väga väga pika aja tipptunni ajal liiklusummikusse. Valus hakkas. Huvitav, mis protsendi autojuhtide igapäevased sõidud põhiliselt ongi kodu, töötoimetuste ja poodide vahet?

Suure osa ajast maal elav sõber ütles, et linnas olles polegi väljas muud teha, kui poodi minna, midagi head osta ja tagasi koju tulla. Muidugi annab ka majade vahel jalutada ja parki minna. Aga midagi kasulikku sellega ära nagu ei tee. Jäävadki kultuuriasutused, kohvikud-baarid ja poed. Need lõputud poodlemised ja väga tihti ka lihtsalt raha, aja ja loodusressursside raiskamine. Just raiskamine. Päris palju toimub ostlemist mingisuguse tühjuse täitmiseks. Tundest, et pole piisav. Otsitakse lohutust ja uue soetamine ütleb, et ollakse väärt midagi head. Tänapäeva linnaühiskonnas on inimeste vahel vähe jagamist ja liialt palju individualismi. Üksinduse ja eraldatuse tunne on kerge tekkima.

Mis ma poevaba väljakutsega tegelikult õppisin? Vahet tegema, mida on päriselt vaja osta ja mida mitte. Milliseid rutiinseid oste olin teinud vaid vanadest harjumustest. Leidsin otsekontakte, kelle käest endale hüvesid soetada. Emotsiooniostud kadusid täielikult. Võin julgelt tunnistada, et jama ja üleliigset ma ei ostnud. Kogu toit oli tõesti kõrge väärtusega. Kuigi ma nüüd meelega poode ei väldi, siis ega ma kohe kindlasti varasema tarbimismustri juurde ei naase. Poodi minnes ikka oma kotikesed/karbikesed kaasa ja ostan lahtisest letist kuivaineid ja värsket puuvilja-köögivilja. Mulle tohutult meeldib, millises suunas olen muutunud võrreldes end aasta taguse minaga. Hea on!

Uus väljakutse – täistaimetoitluse kuu

Kui oktoober oli keskkonnakuu ja räägiti kilekottide vähendamisest läbi erinevate kampaaniate, siis nüüd november on vegankuu. Kutsutakse inimesi üles proovima kuu aja jooksul täistaimetoitlase elustiili. Registreeruda saab vegan kodulehel ja fb sündmusel.

Ma ise võtan ka väljakutsest osa ja loobun kuuks ajaks kõigest loomsest (välja arvatud meie metsade ja aiamaade mesi, mille suhtes ma ei näe vajadust olla range piiranguga). Sõna loobumine mulle tegelikult siinkohal väga ei meeldi. Loobumine on negatiivse kõlaga. Taimed on maitsvad. Puuviljad – mahlased ja magusad. Värvilised köögiviljatoidud. Vürtsikas kookose-kikerherne kaste. Mitmekülgsed salatid. Täisväärtuslikud kreemised maiustused. Taimetoidud on ülimalt maitsvad, põnevad ja toitvad. Hiljuti rääkisin oma sõbrannale, kes pooldab toorvegan elustiili kontseptsiooni, kuidas Belgias noortevahetusel olid eraldi toiduvalikud veganitele ja taimetoitlastele. Kui tavaline söök oli lihatükk ja kartul või valge riis ja kanakoib, siis taimetoidu lauas pakuti vürtsikaid avokaadekreeme, kikerhernepasteete, tortillasid, erinevaid wrappe, salateid, köögiviljavorme ja muud värvikirevat. Mäletan nii selgelt, kuidas paljud piilusid põnevat veganlauda, osa küsis endale ülejääke ja lubati järgmisel noortevahetusel end veganina kirja panna. Nii, et kas ikka on millestki loobumine? Pigem just värvi ja täisväärtuslikkust juurde. Veganlusega saab toidulaud rikkalikum.

Toitumine on nii isiklik ja väga emotsionaalne teema. Kui keegi julgeb ühise laua taga teistmoodi toituda, tunneb nii mõnigi end ohustatuna. Või vähemalt see on mulle tundunud veganluse puhul. Kui keegi ütleb ära kategooriliselt loomsete produktide söömisest, võtavad mõned lihalembesed kohe kaitsepositsiooni või hakkavad ennetavalt ründama ja end õigustama. Muidugi olgem ausad, päris põhjendatud reaktsioon. Räägitakse, et pea kõik veganid kogevad oma elu jooksul perioodi, mil nad hakkavad oma elustiili teistele peale suruma. Seda muidugi heast tahtest, sest endal enesetunne paraneb ja sellist kergemat tunnet ning keskkonnahoidu soovitakse ka kaaslastele. Nii muidugi olen teinud ka mina.

Olen üles kasvanud peres, kus liha ja kartul on alati olnud põhiline kaloriallikas. Hommikuste võileibade peal ikka sink ja juust. Vorste oli külmkapis eri sorte. Nii lõuna kui ka õhtusöök pidi sisaldama kas liha, kana või kala. Põhimõtteliselt ei möödunud ükski söögikord ega vahepala ilma loomseta. Pärast gümnaasiumit, rohkem kui 7 aastat tagasi, kolisin vanemate juurest pealinnast Tartusse. Oma külmkapp, oma rahakott, oma ostusoovid. Palju näksisin, palju elasin venna toidulaua peal, kui kokkasin siis vaid putru ja .. tatart. Mis ma üldse tegin sel ajal süüa… Vist omletti ka ikkagi. Põhiliselt võileibu. Igatahes läks omajagu aega mööda ja umbes pool aastat hiljem avastasin, et ma polegi ise ostnud poest liha. Isegi kana ja vist ka kala eriti mitte. Muidugi ka enda vähese kokandushuvi tõttu. Aga osaliselt loomulikult ikka seetõttu, et lihtsalt ei tulnud selle peale. Läksin poodi ja ostsin, mille järele oli isu. Ikka värsket puuvilja, köögivilja. Jogurtit sõin. Sel ajal suhteliselt palju müslit. Ja juustu armastasin väga. Aga ei ühtegi sellist klassikalist sooja lihatoitu.

Esimese õppeaasta kevadel läksin ökopoodi tööle. Siis avastasin enda jaoks päriselt toidumaailma. Enne seda pigem jättis see mind külmaks. Mulle meeldis tohutult tantsida, aga mitte süüa. Gümnaasiumi ajal oli pea iga õhtu trenn. Enne trenni ma ei saanud süüa, muidu oleks olnud raske tunne kõhus. Pärast trenni oli juba hilja ja trennist niigi mõnus tunne sees. Hommikuti polnud suuremat isu ja oli üks aasta, kus ma end koolilõunale isegi kirja ei pannud. Ma ikka sõin küll ka, aga ma mäletan, et mind üldse ei huvitanud. Vahel soovisin, et oleks üks imetablett, mille saab korra päevas sisse süüa ja pole muud vajagi. Päriselt ka. Et sõnad ei jääks vaid sõnadeks, postitan siia endast ühe pildikese ka.

Kädiga 2

Tulen väikese kõrvalepõike juurest tagasi. Ökopoes töötades avastasin igasuguseid huvitavaid toiduaineid, millest polnud kunagi varem kuulnud. Samuti sain teada, et on olemas toiduallergiad ja talumatused, kuulsin esmakordselt sõnu gluteen ja tsöliaakia. Tegin tutvust kinoa, amarandi, kamuti, lutsern alfa-alfa, nisuvõrse, läätsede ja kikerherneste idandamisega, toortatra, kanepiseemnetega jne. Ehedal kujul liha kadus menüüst täielikult. Kala jäi alles, kuigi sõin seda väga harva, siiamaani söön. Lõhe maitseb mulle väga. Kana kadus ajapikku. Aastaid tagasi veel vahel tegin endale kreemikat kanatükkide filee kastet. Nüüd viimastel aastatel pole enam teinud. Viimase veisesingi ostsin ka ikka vist oma 5-6 a tagasi. Rohkem hakkasin aga sööma tol ajal piimatooteid, just neid mahedaid kohupiimakreeme. Samuti sõin mune, kuid harva.

Siiski ei olnud minu toitumine tol ajal väga hea ja sobilik. Mul oli kindlasti toitainete puudus. Enda verd pildistades olid punased verelibled lapergused, mitte aga ümarad kettad. Ravitseja ütles, et mul pole kehas piisavalt valku, et isegi veri saaks end üles ehitada. Ütles, et kaks toorest vutimuna päevas katab kogu valguvajaduse. Mul oli midagi tasakaalust väljas. Praegu tagantjärele võin öelda, et sõin liiga palju magusat ja keha oli happeline. Mistõttu toitained ei imendunudki, kuigi sõin koguseliselt palju. Samuti oli toitumine väga ebaregulaarne. Elustiil tervikuna oli üldse tudengina väga juhuslik ja kaootiline.

Tasapisi suurenes minu teadlikkus tervisest ja keskkonnateemadest. Ülikoolis käimise aja jooksul käisin umbes kümnel rahvusvahelisel noortevahetusel või koolitusprogrammis. Enamus neist olid keskkonnateemadega seotud. Tasapisi muutus minu toitumine aina rohkem taimseks nii eetilistel kui ka keskkonnapõhjustel. Kergest taimsest toidust oli enesetunne hea ja nii kippus ligi ka see enese defineerimine ja pirtsutamine ühise laua taga. Oli aegu, kus vanematel külas käies ei kõlvanud ei see ega too suhu pista. Samuti tundusid lihasööjad inimesed mitmete loomapiinamise dokumentaalide vaatamise taustal mõrtsukatena (kes me tegelikult sisuliselt ka oleme).

Nende aastate jooksul on mul olnud perioode, kus olen olnud kindlasti ka vähesema või pikema ajaperioodi olnudki peaaegu vegan. Samuti on käinud läbi toortoitumise tuhin. On olnud ka lubadusi ja piiranguid endale. Näiteks ühe sõbrannaga lubasime, et oleme nüüd veganid ja siis läksime välja istuma, tellisime kakaod ja hakkasime laginal naerma, et selles ju tegelikult piim sees.

Absoluutselt kõik mikro- ja makroelemendid, mis meie kehale vajalikud on, on olemas taimedes. Ei ole mõtet tulla ütlema, et valku saab lihast. Valgud on olemas igas taimes. Läätsed on paremad valguallikad, kui punane liha. Et rauda siduda hemoglobiini koostisesse on vaja klorofülli. Kui lihatükil pole rohelist salatilehekest kõrval, siis sealt me rauda kätte ei saagi oma kehale. Siis tuuakse ära ka veel B12 vitamiini puuduse võimalikkus. See on tegelikult roiskumisel tekkiv bakterite poolt toodetav vitamiin. Liha ja piimatooted lihtsalt on niinimetatult kergelt roiskunud. Liha laagerdamine tähendab ka sisuliselt seda, lihtsalt ilusamini öeldud. Tuleb süüa vahel koorega porgandeid ja näiteks orgaaniliselt kasvatatud taimedes on B12 sees, masstootmise ja tavapoe omades ei ole. Me pole mitte see, mida me sööme, vaid oleme, see mille toidust omastame. Teades, milline on loomade kohtlemine ja nende kasvutingimused enne tapalavale minekut, siis ma ei saa aru, kuidas üldse sellise liha söömine võib meie kehale hästi mõjuda. Ega tegelikult vist ei saagi. On rohkelt uuringuid, et veganid elavad kauem kui lihatoidulised. Sille Poola võtab selle enda blogis väga hästi kokku – Miks arst ei muretse taimetoiduliste ja muretseb lihatoiduliste pärast.

Mäletan ühe uuringu tulemusi, kus taheti teada, milliseid tsitruselisi kaasa pakkida meremeestele just C-vitamiini silmas pidades. Selgus, et poe sidrunitel on C-vitamiini sisaldus 0. Täiesti ümmargune null. Sellepärast, et C-vitamiin tekib vilja sisse alles küpsemise kõige viimases faasis. Meie poodidesse jõudvad saadused on ära korjatud varem, teekonnal need veel omandavad isuäratavat värvi, aga sisu on ikkagi tühi. Nii, et täielik tüng. Inimesed söövad ja söövad, aga toidust saavad vaid ülivähe kasulikku kätte. Meil on poodides müügil väga palju tühje kaloreid. Kui inimene arvab, et taimetoitlus on see, et oma tavapärase liha-kartul-salat menüü juures jätab vaid lihatüki välja, siis see võib tõesti tekitada kehas toitainete puuduse. Muutused peavad tulema tasapisi, oma keha kuulates ja enne millegi ära jätmist parema alternatiivi enda toidusedelisse lisamist. Loomulikkus ennekõike!

Aprillis alustasin pakendivaba kuu eksperimendiga. Loomsetest saadustest ostsin endale umbes 10 vutimuna, mis seisid veel peale kuu aja möödumist ka külmkapis. Esimese paari kuu jooksul ostsin 2 korda juustu. Külas sõin seda muidugi rohkem. Sain teada, et juustus on sõltuvust tekitav aine ja vegantoidule üle minnes on juust tihti viimane asi, mis välja jääb. Nüüd olen ma vist viimase kuu jooksul vaid paaril korral juustu söönud, seda hummuse-pitsa peal ja sushi sees toorjuustuna. Ei igatse üldse. Suve lõpust tuli menüüsse mahejogurt, seda vaid smuutidesse lisamiseks. Tundsin, et teeb olemise raskemaks. Jätsin nüüd jälle välja. Selle suve jooksul sõin ma üle pika aja jälle päris liha. Aga ainult mahedat – päris ökomärgisega või jahitud metslooma. Sõin, sest pakuti. Puudust ei tunne ja enam ei taha. Jäädvustasin isegi pildid. Ja muide, kas teadsite, et päris vorst pealt hallitab? Kui kemikaali lisatakse, siis mitte. Aga see hallitav koor pidavat näitama head kvaliteeti ja ehedust ning lihunikud teevad enda perele ehtsat vorsti. Aga pood ehtsat müüki ei võta. Ja lastevorst ei ole ka loomulikult roosa, vaid hall. Ma mõtlen seda pehmet vorsti, mis tehakse igast jääkmassidest. Roosa tooni annavad toiduvärvid. Aga kui nüüd teha ilma e-aineteta, siis keegi ei osta, sest vaadatakse, et hall ja pahaks läinud, sest roosa värvusega inimesed ära harjutatud.

IMG_0771-tile

Mul on tasapisi kadunud igasugune otsene vajadus loomse järele. Söön sellepärast, et on käeulatuses, pakutakse või puudub taimne asendus. Näiteks väljas söömisel koore või kastme puhul. Eelistaksin igal juhul taimset piimale. Ja veel üks oluline teemaarendus. Nimelt seedimine. Osadel toorveganitel jääb seedimine nõrgaks. Sain teada, et masstootmise pestitsiididega kasvatatud taimedes puuduvad ensüümid, mis aitavad toitu lagundada ja seeläbi meie kehal omastada. Lihtsalt mürkained hävitavad need kasulikud valgud. Orgaaniliselt kasvatatud taimed on terviklikud ja sealt saab keha endale vajaliku terve komplekti oma rakkude üles ehitamiseks kätte. Alati tasub eelistada ökomärgisega või ehtsat talutoodangut. Lisaks võtan ma eraldi vegan probiootikumi toidulisandit, et oma seedimist turgutada, sest kindlasti ei ole meie Eesti kliimas need puu- ja köögiviljad alati nii ehedalt täisväärtuslikud nagu päris troopikas. Minu jaoks on vägagi tõestatud, et ainult taimsest toidust saab keha ära toita, püsida elujõuline ja terve, õnnelik ja ilus. Et selle postituse pildid ei jääks lihakesksed, lisan siia näiteid oma tüüpilistest toitudest.

IMG_0474-tile

Täistaimetoitluse puhul on keeruline sotsiaalne aspekt. Oma kuu ajalise vegan väljakutse puhul tahangi üles märkida just selle kokkupuute ala teiste inimestega. Minu ja toidu suhe on selge. Saan hakkama, maitseb, toidab, usun, meeldib. Kuidas aga saada hakkama külas käies, ühislaudade taga, väljas süües ja väljasõitudel?  Jäädvustan iga oma loomse ampsukese järgneva kuu jooksul siin blogis. Menüüsse jätan teadlikult vaid mee. Kodumaine mesi on väärtuslik toit ja seda tarbides ma ei näe, et loodust või keskkonda kahjustaksin või ebaeetiliselt käitun. Muidugi mesilaste hingeelu on minule veel uurimata ja võõras teema.

Õnneks on mul palju sõpru, kes pooldavad taimetoitlust. Sööme ühislaua taga ka palju ökomärgisega mahedat. Pole harv juhus kui külla tullakse päris vegan küpsistega. Jagan siinkohal mõned näited oma sõpradega olengutelt.

IMG_0781-vert

Ja lõpetuseks. Ma ei ole küll eriline numbrimaag ning numeroloogia jätab mind külmaks. Aga selle postituse kirjutamise ajal libises mul pilk kellale ja just selline kaunis number vaatas vastu. Ilus!

111111

Smuutid ja mahlad

Poolteist aastat tagasi ei kuulunud värsked mahlad ega smuutid üldsegi minu igapäeva toidulauale. Lihtsalt ei olnud harjumust neid valmistada ega tarbida. Kuigi juba siis hindasin neid väga ja väljas söömas käies tellisin puuviljakokteile väga hea meelega. Kodus ei olnud mul aga blenderitki. 2 aastat tagasi tegin ma soovide kogumikku järgneva kollaaži:

quality foodViimase aasta jooksul on smuutid moodustunud väga suure osa minu toidust. Vimastel kuudel on esinenud päevi, mil tarbin smuutit lausa mitmel toidukorral päevas ja nüüd on harv selline päev, mil endale toitvat jooki ei valmistagi. Enne aga tutvustan oma köögitehnikat,  mida mul tegelikult väga palju ei olegi. Lisaks pildil olevale kasutan tihti sõprade blenderit. Kohviveskis purustan ma pähkleid ja seemneid. Piimavahustajat kasutan tegelikult kõige rohkem spirulina ja klorella (vetikad) pulbrite segamiseks lillekastmisvette.

IMG_1034

Smuutide retsepte ei hakka ma siinkohal välja tooma. Joogi valmistan sellest, mis kätte satub. Kogused lähevad alati tunde järgi. Kombineerin neid igatepidi ja vahel piirdun paari koostisosaga, vahel segan kokku üle 10 erineva toidu. Kõige suurem muutus minu smuutide tegemises toimus suve lõpus, mil lisasin enda menüüsse väga palju supertoite. Neid sain soodsalt ja oma pakendisse hankida tänu uutele tutvustele. Üldiselt ka on smuutide koostisosad võimalik kätte saada pakendivabalt või vähemalt hulgipakendis.

Teen lühikese kokkuvõtte, millest ma oma smuutisid igapäevaselt valmistan. Järjestan toorained tootegruppide kaupa.

Puuviljad-marjad: mustikad, erinevad tikrid, mustsõstrad, purustatud maasikad, vaarikad, punased sõstrad, jõhvikad, ploomid, avokaado, kiivi. Marjad on mul sügavkülmutatud. Lisaks kuivatatud ja enne smuuti valmistamist kergelt leotatud arooniad ja ebaküdooniad. Vahel harva ananass ja õunad. Mitte üldse ei kasuta ma enam banaani. Minu jaoks liiga suhkrune ja püüan seda tegelikult tasapisi oma menüüst üldse välja jätta.

DSC_0713 u-horz

Rammusad lisandid: leotatud india pähklid, chia seemned, kanepiseemned, kookosõli, leotatud kookoshelbed, vadakuproteiini pulber (mahepiimast), toored vutimunad. Varem kasutasin ka jogurtit ja paaril korral ka keefirit smuuti põhjana, aga nüüd olen loobunud. Tunnen, et ei vaja piimatooteid eriti.

smuuti

Kõrge toiteväärtusega kuivatatud ja jahvatatud toidud: nisuoras, spirulina, klorella, moringa, baobab, lucuma, maca, toorkakao, camu-camu. Samuti isekorjatud ja jahvatatud kukeseened. Rohkem infot supertoitude kohta tervikelu lehelt. Selle postituse piltidel on jäädvustatud päris palju Svenilt saadud smuutide koostisosi ja teadmisi.

IMG_0914-horz

Maitselisandid: ingver, kaneel, kurkum, tšilli. Vahel harva ka küüslauk.

IMG_0906-horz

Mett ja muud magusainet ma smuutidesse üldiselt ei lisa. Hea maitse annavad marjad, puuviljad ja lucuma.

Olen kogunud kokku täiesti juhuslikke pilte oma eelmiste kuude smuutidest. Viimasel ajal ma oma toitu enam ei pildista, sest kipun end muidu kordama. Minu toidulaua ja söömisharjumuste kohta saab põhjalikku ülevaadet varasematest postitustest.

terviklik ringlus smuutid tervis mahe öko supertoidud

Smuutid rändavad minuga tihti kaasa ka kodust lahkudes. Vahel on see minu hommikusöögiks teel tööle. Vahel lõunapala väljasõitudel.

smuuti kaasa tervis mahe öko supertoit terviklik ringlus

Linnas looduses

Ma jalutan palju. Õnneks on meil Tallinnas niivõrd rohkelt haljasalasid, et tihti ühest kohast teise minnes, saab väikese põike kuskilt looduskaunist kohast läbi teha. Suvel ma liigutasin end väga palju: hommikusirutused joogamatil pargis, õhtused tantsimised, mitu korda nädalas jooksmised ja üldse erisugused suvised sportlikud vaba aja tegevused. Nüüd on mul esmakordselt selline eluperiood, kus ma otseselt trenni ei teegi. Venitan end hommikul kiirelt vahetevahel kui tuju on. Vahel teen päikesetervitused ja mõned pilatese lihasharjutused juurde. Jooksmas pole ma pikalt käinud. Kuskile spordisaali ega rühmatreeningutesse mind üldse ei kutsu.

kadri kaarna terviklik ringlus

Seeõttu integreerin liigutamist oma igapäevasesse kulgemisse. Seda praegust positust kirjutades istun voodil harkispagaadis ettepainutavas venituses läpakas nina ees. Ma elan Kalamajas ja töötan Mustamäel. Tööle saan minna nii ratta, bussi, trolli kui ka rongiga. Marsruut võib viia läbi südalinna või Põhja-Tallinna piirjoonelt. Samas leidlik olles saan jalutada ka läbi metsatuka. Hommikuti lähen tööle nüüd päris suure ringiga, aga võimalikult palju läbi väikeste rahulike tänavate. See pilt on tehtud hommikul tööle jalutades, kui väljas sadas uduvihma. Nii hea ja värske. Mul on olnud aegu, kus olen tööle saanud autoga ukse eest-ukse ette. Ja kuigi hommikul vara tundub natukene võõrastav jalgratta selga hüpata või jalutada, siiski minnes on hea enesetunne kohe kindla peale saavutatud. Ja virgas meel pealekauba.

IMG_1147

Looduses jalutamine on parim teraapia. Rohelise tausta vaatamine näiteks rahustab meelt ja puhkab silmi. Seetõttu soovitatakse kuvari ekraani taustapildiks valida loodusmaastik. Looduses jalutamine hoiab silmanägemise korras, sest on võimalus vaadata nii kaugele kui ka lähedale vaheldumisi. Silmanägemise halvenemine ei olegi midagi muud kui laisk silmalihaste kasutamine. Ma ise teen arvuti taga olles päris tihti silmaringe, vaatan kõik diagonaalid läbi nii kaugele kui saan. Looduses ringi vaadates, teeme me juba iseenesest kõiki neid vajalikke silmaharjutusi.

IMG_1113

Loodusmotiive olen toonud päris palju ka enda elamisse. Näiteks pildikene tuppa tulles esikukapi kõrval, mille joonistasin suvel päikese käes joogamatil kasvuhoone ukse ees.

terviklik ringlus puu tervikelu

Koduköögis hetkel

Mulle tohutult meeldib ilusaid asju ritta sättida ja just nagu läbi akna see kaunidus oma fotokaameraga jäädvustada. Ma ei ole ammu postitanud ei endast ega oma ostukorvist ega oma kodustest toimetustest. Otsustasin, et aitab oma toitude ja köögi pidevast jäädvustamisest, sest varasemates postitustes on toitupilte piisavalt. Siiski näeb mu köök praegu nii ilus välja, et ühe pildikese lisan.

Selline on minu kapipealne pärast turult tulekut. Osa vilju on ostetud ökopoest, osa turult ja osa on ka sõbra toodud (ökopoest siiski). Külmkapis on mul ka veel suvila juurikaid ja poolik kõrvits ja hoidiseid.

IMG_1161

Köögi laud on mul hetkel päris kirju. Vasakul nurgas on mul seemnete nurgake. Idandan avokaadot, passiflora vilja, cherimoyat, mangot ja baobabi, et need potti istutada. Esialgu ilutaimedeks, aga kui endale hea kasvuhoone ehitan, siis üks päev istutan sinna. Goji põõsas ehk harilik taralõng on mul ka potis, mis järgmine aasta saab õue mulda istutatud. Paremal karbis on mul pea alati idud hakkamas. Purgis on šungiidivesi. Kaussides kuivatan ebaküdooniat (ahjus on veel lisaks kolm plaaditäit kuivamas) ja kõrvitsaseemneid. Ebaküdooniate seemned jätsin alles. Väga kasulikud pidavat olema. Ei teagi, mis nendega täpselt teen. Äkki purustan kohviveskis ja lisan väheke pudrule või smuutile. Tomatid on viimased vanemate suvila kasvuhoonest (aga mul veel aknalaual paar tükki valmimas). Selline siis minu köök täna. Homme on kõik juba uus.

IMG_1160

KADRI KAARNA

KADRI KAARNA

Blogi Terviklik Ringlus autor

Lihtne on elada puhtas keskkonnas maal, kus looduslähedus saadab iga tegu. Kuidas aga hoida sama täisväärtuslikku ehedat kulgemist ka pealinnas? Parim viis teada saada, on ise läbi proovida aknalaua potindus, ussikast köögis, pakendivaba poodlemine ja igasuguse raiskamise vältimine. Hariduselt on mul lõpetatud nii keskkonnetehnoloogia kui jätkusuutliku energeetika erialad. Globaalprobleemide ja inimtegevuse mõju alaseid teadmisi olen täiendanud nii rahvusvahelistel projektidel, kursustel kui ka vabatahtliku tegevuse raames. Liigun selle poole, et minu elustiil läheks üha rohkem kokku minu teadmiste ja uskumustega jätkusuutlikust toimimisest. Samas see kõik peab olema lõbus ja kerge!

Arhiiv