TERVIKLIK RINGLUS

Looduslähedaselt täisväärtuslik elustiil ka linnas

Millise mõtteni poolteist aastat erinevaid katsetusi mind viis

jaatmevaba-elustiil-kadri-kaarna-tervering-tervikring-tervikelu-topsiring-prugivaba-terviklik-ringlus-pakendivaba

Tuletan seda lauset endale meelde iga kord kui millegi järele käe sirutan. Üks asi on see sõnastada. Teine seda ka päriselt järgida. Elame näeme.

Kokku olen teinud siia üle 120 postituse. Nende seas lahkan teadlikke perioode, kus olen olnud katse mõttes kas poevaba, ühekordse pakendivaba, plastivaba, suhkruvaba, lihavaba või kogu loomse vaba. Igast väljakutsest on päris palju harjumusi jäänud ka tänapäeva. Jätkan! Ja tänan!

Prügivaba elustiili pole olemas

Zero Waste ehk jäätmevaba liikumine on maailmas väga populaarseks muutunud ja seda sõnapaari otsingusse toksides tuleb videoid, õpetusi, ajaraamatuid ja artikleid lõputult. Ja kui juba räägitakse palju, siis on hulganisti ka neid, kes oponeerivad ja maha teevad. Toon välja põhilised, mida jäätmevaba elustiili viljelejatele ette heidetakse ja vastuseks endapoolse arvamuse.

“Ükski ost ei ole tegelikult jäätmevaba. Võib olla vähesema jäätmetekkega valik või ilma kodus tekkivate jäätmeteta. Kogu tootmistsüklit vaadates, kasutatakse mingis lülis ikka pakendit.”

Täitsa tõsilause, kui vaatame üldpilti ja tootmisahela mõju. Võtame näiteks lahtise leti kuivained. Riis, jahu, kuivatatud puuviljad ja kikerherned valatakse sinna tihti 10 kuni 25 kg kottidest. Kui lähen oma purgikese või kotikesega sinna, siis ühekorra pakendit ei teki mulle koju, aga müügikoht on suurt kotti ikka kasutanud. Mida ma aga võin väita, et nende 200g, 0,5 kg ja 1 kg pakikeste, olgu selleks siis kohv, tatar või maisihelves, eelnev pakend on ka olnud suure tõenäosusega mõni suurem pakend, mida on kasutatud hulgitranspordil pakendamiskohta. Ja isegi kui ei ole, siis üks suur 20 kg kott on ikka kokku vähem pakendit kui 20 või 40 eraldi ühekorrapakikest. Tasub ikka osta pähkleid mitmekilostest kottidest koju, kui selle asemel mitmeid pisemaid kilepakendeid tarbida. Veel üks näide on banaan ja ükskõik, mis puuvili ning juurvili. Need jõuavad meile turule ja poodidesse kastides, mis enam tagasi ei rända. Jääb vaid loota, et keegi neid korduvkasutab ja kohe või seejärel need korrektselt ümbertöötlemisse saadab.

“Pööratakse tähelepanu vaid ühekorra pakendi vältimisele, aga mitte toote enda keskkonna jalajäljele. Näiteks juustul ja lihal on väga suur negatiivne mõju ning nende tootmisel tohutult palju ressursside raiskamist, aga neid lihaletist enda purgi sisse küsides oleks tegu justnagu eetilise ostuga.”

Väga õigustatud rünnak ning nõustun igati, et tasub kogu suurt üldpilti vaadata. See läheb samasse kategooriasse, et ühte paberilehekest üritan kokku hoida, aga siis vuran bensuautoga mööda Eestit ringi. Kui mõtlema hakata, siis inimestena oleme kõik vahel ikka ajuvabalt ebaloogilised. Ise paneme endale reeglid ja piirid, et nii tohib ja siis olen hea ning teistmoodi ei tee ja kui teen siis paha. Veganluse teema on aga liialt üles puhutud ja siinkohal pikalt ei peatukski. Kuigi minu tutvusringkonnas käib tegelikult keskkonnahoid ja veganlus kuidagi väga tihedalt käsikäes. Hoolimine ja oma ninaesisest kaugemale vaatamine ning seoste loomine on neil mõlemal.

Teise suure näitena on riided. Tekstiilitööstus on maailmas teisel kohal hävitava keskkonnamõju poolest kohe peale energiasektorit. Võin ju mõelda, et värvikemikaale jõkke lasta on rangelt lubamatu ning samas maksan oma enda rahaga riideid ostes neil selle kinni ja sümboolselt kiidan takka. Mul on vaid üksikud riided, mis on mahepõllumajanduse puuvillast (ilma pestitsiidideta kasvatatud) ja naturaalsete värvidega töödeldud. Nende hind on kahjuks oluliselt kallim ning seetõttu laiutavad mu riidekapis masstarbekaubad. Näiteks hiljuti ostsin valge kleidi sertifitseeritud mahetoodangust hinnaga 199 eurot, kuigi kuskilt kiirmoeketist saaks sarnase stiiliga hinnaklassis 19 eurot.

“Suured pakendid suurendavad toidu raiskamist. Ostetakse korraga liiga palju, mida ära ei tarbita.”

Kuidas kellelgi. Läbimõtlemine, planeerimine ja ettenägelikkus ei tohi ära kaduda. Millegipärast usun, et kodus toiduraiskamist esineb rohkem nendel, kes ei mõtle jäätmevaba elustiili põhimõtetele.


Ma tunnistan, et olen ise ennatlikult ja võib öelda, et isegi valesti, kasutanud elustiili kirjeldamiseks väljendeid nagu jäätmevaba, plastivaba, prügivaba, ühekorra pakendi vaba. Seda minu igapäeva tarbimine tegelikult ei ole. Enda elustiili kohta julgen ausalt kasutada väljendeid:

  • TEADLIKUM TARBIMINE, sest mõtlen ostud läbi ning valin võimalusel alati tervislikuma variandi. Minule tervislik on pea alati ka loodusele sõbralikum.
  • MINIMALISTLIK TARBIMINE – ostan ja kasutan nii vähe kui võimalik. Kuigi elustiilis standardeid tegelikult alla ei lase.
  • VÕIMALIKULT VÄHESE ÜHEKORRA PAKENDIGA TARBIMINE – kodu prügikasti jõuab tõesti väga vähe. Isegi bioämbrit ei vii enam välja, töötlen biojäätmed koduköögis spetsiaalsetes kompostikastides ümber ja kasutan mulda potiaianduses või viin suvilasse.

Septembris käisin toidupoes vaid paaril korral

Viimase pooleteise kuu jooksul olen väga täpselt jälginud, mida ja kuidas ma tarbin. Kõik koju saabuva ja jäätmevabast elustiilist kõrvalekalduva olen ausalt pildistanud.

Eesmärgiks oli olla 1 kuu vältel täielikult

  • Ühekordse pakendivaba
  • Liha- ja piimavaba – kodus õnnestus, aga käisin väljas söömas, kus alati ei olnud kõikides koostisosades kindel. Ja kala söön veel endiselt väga hea isuga.
  • Valge suhkru vaba – magusahammas ihkab veel õnneks vaid mett ja puuvilja.

Siin on minu kogu toidukraam, mis mulle kuu aja jooksul koju jõudis. Palju värsket on vanemate suvilast. Kodus kappides oli kuivaineid ka veel piisavalt. Loomulikult olen ma selle aja jooksul käinud ka väljas ning külas söömas.

pakendivaba-jaatmevaba-ostud-tervering-terviklik-ringlus-plastivaba-plastiku-vaba-keskkonnahoid

Minu tüüpiline külmkapp näeb välja midagi sellist:

kulmkapp-varske-tervislik

Minu tüüpiline kokkamine on peaaegu alati väga selle sarnane. Kogu aeg on mul kööginurgas idandid hakkamas (pildil purkides tatar ja mungoad).

tervislik-kokkamine-jaatmevaba-plastivaba-salat-prugivaba-tervering-terviklik-ringlus-tervikring

Ja ma lihtsalt ei saa jagamata jätta septembri lõpus suvilas tehtud pilti. Tegin mõnusa tiiru marjapõõsastes. Sõin muuhulgas ka veel kuumaasikaid. Hommikune juba karge kuid lummavalt värske sügisõhk, marjad küll maitsevaesemad kui südasuvel, aga puhas rõõm sõrmekestega lehtede vahelt punetavat marja suhu pistes. Tunnustage aiapidajaid! Tänud, emme!

vaarikad-septembrikuus

Ja kõige ägedam on see, et otseselt ei pea keskkonnasõbralikuks ja väiksema prügitekkega toitumiseks millestki loobuma. TULEB LIHTSALT ASENDADA VEELGI PAREMA TOOTEGA. Isegi sellised näksid nagu Snickers ja Bounty on saadaval lahtiselt (Biomenu müügikohtades Ülemiste keskuses ja sadama lähedal Lootsi 8). Suussulavalt mõnusad, mahepõllumajandusest koostisosadega ja toorelt valmistatud (ei ole läbi kuumutatud). Maitseelamus ja ka tervisele suhteliselt hea.

tervislik-naks-pakendivaba-sokolaad-tervering-terviklik-ringlus-tervikring

Milles on mul veel tublisti arenguruumi

Allolevat nimekirja võib nimetada minu apsakateks või siis minu harjumused, mis lahutavad mind prügivabast elustiilist. Piltidel on näited septembrist ja oktoobrist.

1. Vahel satun sündmustele, kus tarbin nii nagu teised, näiteks seminaridel ja koolitustel. Kaubamärgiga Snickersit põhimõtte pärast ikka ei puutunud (ka tervise huvides loomulikult). Aga teed ja veed lähevad küll peale.

konverentsi-sool-toitlustus

Väldin ühekordseid nõusid võimalusel nagu tuld ning õnneks olen suutnud endale tekitada harjumuse oma termost või topsi kaasas kanda.

oma-tass-kruus-tops-kaasa-festivalile-konverentsile-topsiring-pestav-tops-korduvkasutus-tervering-tervikring-terviklik-ringlus

2. Ma ei oska alati öelda: “Tellin värskelt pressitud mahla ja ilma kõrreta, palun.” Septembrikuus kasutasin ära vähemalt ühe kõrre, mida mäletan.

3. Külas ja seminaridel olles kasutan teepakikesi. Kodus tarbin enamasti vaid koduaia “muruteed” või lahtist teed.

4. Tahan proovida uusi põnevaid tooteid. Vitamiinismuuti võtsin filmiõhtul vastu ja kombucha jooki tahtsin lihtsalt maitsta ja seetõttu ostsin. Need ongi ainsad kaks ühekordses pakendis, mida septembrikuus nii tarbisin. Muidugi proovin ka toite, millest teised mulle ampsu pakuvad, mis paraku on enamus ühekordses pakendis.

jah

5. Võtan vastu külakoste.

toit

6. Soetan uut tehnikat. Septembris uus telefon ja rüperaal. Lohutuseks ütlen, et mul on elu jooksul alles kolmas arvuti, mis teenib loodetavasti tubli mitu aastat. Samuti eelmine mobiil oli mul seitse, just nimelt SEITSE aastat. Vana hea Nokia nuputelefon, milles olid mul pildid sees ülikooli algusaastast. Äge! Huvitav kas praegune nutitelefon peab ka mul seitse aastat vastu….

Jummelukesekene, kui palju ühekordseid pakendeid! Kas tõesti on iga kile ja karp hädavajalik ning asendamatu! Ajab vihale. Rõve!

uus-kodutehnika-elektroonika-ulepakendamine-tervering-terviklik-ringlus

7. Tarbin toidulisandeid.

toidulisandid

8. Ostsin liimi, sest üks õhtu tantsisin liialt hoogsalt ja kingad lagunesid jala ümbert laiali. Parandamine on ikka parem kui uute ostmine. Aga kahjuks, kuna viimasel ajal tantsin õhtuti ligi 3 tundi, siis need samad kingad lagunesid kolmest järgmisest kohast ka selle nädala jooksul ära. Pean ikka uued tellima.

liim-kingad

Iga ost muudab

Ei pea taga ajama täiust, aga iga pisemgi tegu, mille teeme või tegemata jätame, on tagajärjega! Mina ise olen oma pooleteise aastase elustiili muutuste jadaga kindlasti enda elukvaliteeti täisväärtuslikumaks teinud, palju jama ning üleliigset ära jätnud ning valin võimalusel selle, millel on tõeliselt väärtus. Vähemalt püüan nii. Ja täna kindlasti rohkem kui paar aastat tagasi.

Rõõmu ja Päikest!

Inimkond on loll nagu bakterid

Inimesed eemalt vaadatuna ei pruugi olla üldse mitte arukamad kui bakterid piiratud süsteemis. Toon näite.

Võtame petritassi. Pipeteerime sinna suhkrulahuse. Asetame sinna ka bakterid. Bakterikoloonia paljuneb nii kaua kuni kogu toit petritassil saab otsa ja lõpptulemusena surevad kõik ära. Lihtne!

Sarnaselt käituvad ka inimesed. Planeet Maa on piiratud pindala ja ressurssidega. Inimesed paljunevad ja kasutavad selle hüvesid, kuni lõpuks kellelegi ei jätku ning liigid surevad välja aina kiirenevas tempos.

Üksikindiviidina vaadates bakter üldpilti samuti ei näe. Ta kontakteerub teiste bakteritega, reageerib ning käitub vastavalt aistingutele ümbritsevast keskkonnast ning tarbib ressursse.

On kellelgi vastuväiteid?

Pilt 36

120 tundi söömata ja 68 tundi veeta

Terje Atonen tervering terviklik ringlus naine metsas raba loodus puhas näljalaager paast

Aprilli viimase nädala veetsin Pärnumaal näljamatkal.

Leesoja rahvas on iga-aastaseid näljamatku korraldanud minu sünniaastast peale ehk 27 aastat. Alguses korra aastas, siis kaks korda ja nüüdseks käiakse kambaga metsas nälgimas 3 korda aastas. Seekordne matk oli eriline ja nimeks ekstremistide matk, sest pärast neid mitmeid kümneid näljamatku oli see esimene, kus ei joodud ka vett. Nimeks on sellel kuivnälg ehk täispaast.

Varasemalt teadsin enda tutvusringkonnas vaid üht inimest, kes paastudes ka vett ei puutunud (kokku 9 päeva ilma igasuguse toidu ja joogiveeta). Õige kuivpaastu korral ei katsuta vett ka välispidiselt. Mina käisin aga nälja ajal paaril korral külmas vees ujumas ja kolmel kuivnälja päeval pesin vähemalt ühel korral käsi.

Ajaks oli valitud 23-29 aprill, jüripäevast volbrini, sest

  • jüripäev tähistab vabadust, volber müstilist nõiateemat
  • looduses kõik tärkab
  • palju värsket vett
  • sajab vähe
  • putukaid ei ole
  • õhtud on juba valged

Kuivpaastu kohta ma enne midagi ei teadnud. Ei lugenud ega valmistanud end ette. Mõtlesin, et kui teised teevad, siis ega minu kehagi alla jää. Eestlaste seas kuivpaast veel populaarne ei ole. Väidetavalt võrdub üks kuivpaastu päev kolme veepaastu päevaga ehk kuivpaast on 3 korda võimsam ja organismi enam puhastavam kui vee tarbimise korral. Kokku tegime tavalist paastu 5 päeva, millest 3 viimast päeva olime ilma veeta. See aeg võrduks siis tavapaastu päevades 11 toiduta päevaga. Kuivpaastu kohta on erinevaid väited, et maksimaalselt tohib seda teha 72 tundi ja mõned väidavad, et 5 päeva.

Enne paastu algust oli mul kolmel viimasel päeval nii kehv söögiisu, et eelnev päev piirduski mul vaid ühe smuutiga. Laupäeva hommikul kui asjad pakkisin ja isegi enne, kui teele hakkasin sättima, tuli mul juba nõrkusehoog peale ja sain end diivanilt püsti tunnikene hiljem kui olin arvestanud. Rõõmuga võin öelda, et see jäigi kogu selle nädala kõige nõrgemaks hetkeks.

Laupäeval Leesojale jõudes tegime sauna ja pühapäeva hommikul sooja soolveega soolepuhastuse. Kõik mürgid sooleseintelt välja, et paast kehale kahju ei tekitaks. Pärastlõunal pakkisime soojad magamiskotid ja vahetusriided seljakottidesse ning soojad riided seljas ootasime teele asumist. Aknast paistis kahjuks paduvihm, lörts ja maad valgeks tegev lumesadu. Päris nadi oleks läbimärjana rännakut alustada… sellise ilmaga poleks me lõketki põlema saanud ja telke ei plaaninudki me kaasa võtta. Ettenägelik Thule Lee otsustas matka öö võrra edasi lükata ja ühiselt pugesime kamina kõrvale pleedide sisse filmiõhtut nautima. Sama päeva õhtul jõime oma viimase klaasikese vett ja täpsustasime kuivpaastu alguse ja lõpu kellaaja – kestus 72 tundi.

Esmaspäeva hommikul teele asudes võtsime esimese ja ainsa allika juurest endale väikese pudelikese vett täis. Nii igaks juhuks, kui peaks tekkima tahtmine lonksu võtta. Seltskonnast oli varem kuivpaastu teinud vaid 2 osalejat ning seda kodus. Kokku oli meid 8.

Kui kerge või raske on inimesel paastuda sõltub väga tema viimase aasta elustiilist, toitumisest ja emotsioonidest. Mida raskemad läbielamised, seda raskem on olla ka ilma toiduta. Paast paneb mõtlema, kuidas järgneval aastal oma keha eest paremini hoolitseda. Loomulikult mõjutab nälja talumist ka füüsiline tervis. Olles pikemat aega kergel ja tervislikul toidul on keha puhtam ning puhastumise protsess ei ole nii piinarikas. Paastumisel võib tekkida atsidoos – seisund, mil keha hapestub liigselt ehk pH langeb alla normi. Sel hetkel on inimene eriti nõrk ja tunneb end halvasti. Samas siis ka keha tegelikult puhastub kõige intensiivsemalt. Näiteks paar aastat tagasi metsas veepaastul olles teisel ja kolmandal päeval oli nõrk ja mäletan olukorda, kus ma metsas joogamatil istudes tundsin külma ja vaatasin eemal oma telki ning mul võttis tunnikene aega, et end koguda, püsti tõusta ja telgist pusa peale võtta. Neljandal päeval aga oli mul nii palju energiat, et leidsin metsast mahajäetud maja varemed, kus tantsisin hoogsalt mitu tundi järjest. Mäletan seda tunnet, nagu mul ei olegi enam kunagi süüa vaja, sest energiat saab õhustki. Vot see on paastu kerguse tunne.

Nüüdse kuivpaastu korral tasub märkimist, et mitte kellelgi ei valutanud pea. Mul on varem vee paastul olles alati teisel päeval pea valutanud. Minu üllatuseks on ilma vett joomata kuidagi kergem nälgida. Janu otseselt ei ole ja nälga ka mitte. Vähemalt minul isiklikult. Kuigi terve matka jooksul käis pidevalt üks suur toidu jutt ja retseptide jagamine ning mida kõike keegi tahaks kohe suures koguses pintslisse pista. Kuigi see oli rohkem naljatlemise tunde ja lõõpimisena, mitte puuduse tundest.

Matk ilma vee ja toiduta ei olnud tegelikult raske. Või vähemasti vist mitte oluliselt raskem kui seda oleks täis kõhuga olnud. Igatahes kott on palju kergem – ei ole toidu, sööginõude ega joogivee tassimist. Siiski söömata keha ei hoia sooja. Magasin -37 kraadises magamiskotis lebomatil ilma telgita. Magades polnud küll külm, aga üks hommik kui vihmaga ärkasime, siis punased paljad sõrmekesed läksid asjade kotti pakkimise ajal täitsa kangeks. Samuti sain ma üllatuse osaliseks, et ma ei olnudki mitte kunagi varem rabas käinud. Mulle öeldi, et laudteel kõndimine ei lähe arvesse. Ja nüüd tahan ma korraks välja elada oma kõige raskema hetke matkal.Enne esimesse rappa jõudmist oli väga vesine künkalt künkale astumine läbi tiheda oksarägastiku. Seal olles tundsin ma end küll tõelise hädapätakana. Esiteks oli vihmas liikuda ebamugav ja minu läbimärjad kindad jäid pidevalt okstesse kinni (teeraja lõpus oli mul paremas kindas 3 auku ja labaosa pooleldi otsast kärisenud), siis kukkus mul kuumaveekott maha, mida seljakotile tagasi pannes jäin teistest tahapoole ning lõpuks tassisin seda üldse käes. Lisaks vajusid mul püksid kogu aeg alla ja nende üles sikutamine ajas sammu tasakaalust välja. Ning võhma ja jaksu polnud ka just külluses, kui teistele järgi üritasin komberdada. Huh.. sai kõik välja vingutud. Lühikene teejupikene, aga minule ootamatult raske. Õnneks see oligi üks kõige vastikum hetk kogu matka jooksul. Möödus kiirelt. Oluline mainida, et see ebamugavus ei tulnud mitte näljast vaid minu enda vähesest ettevalmistusest rabavõsast läbi minemiseks. Aga üllatuslikult muidu külm ei olnud. Mulle väideti, et matka kõige külmem hetk on siis kui autode juurest sammumist alustatakse. Ja suhteliselt nii vist oligi, sest muul ajal me kas kõndisime end soojaks, tegime puid, olime lõkke ääres või soojas magamiskotis kuumaveekott kaisus.

Ah jaa, kuumaveekotiga seoses üks lugu. Esimesel öösel väsinuna magamiskotti pugedes kõiki oma riideid kaissu võttes avastasin, et kuumaveekott on ajaga rabedaks läinud ja selles on suur auk. Kaks liitrit vett ujutas mu magamiskoti seest üle ja minu ainsad kaks kampsunit tilkusid. Öösel läbimärjas magamiskotis ilma telgita… no ei… Aeglase ja unisena läksin lõkke äärde asju kuivatama keset pimedust, õnneks paar matkakaaslast abiks. Kampsunid said kuivaks tegelikult alles järgmise päeva õhtuks, aga magamiskott kuivas juba selle öö jooksul ära. Sain sõba silmale küll. Õnneks näljaga on keha mingil kummalisel kokkuhoiurežiimil nii, et emotsioone ei tekkinud. Kodusoojuse tänulikkus tuli küll. Igapäevane mugavus ei ole enam iseenesest mõistetav.

aprill näljamatk loodus Pärnumaa kevad raba vihm

Päris raba ületamine läks vihmapiiskade saatel. Mind hoiatati, et vale samm ja võin olla vööni vees. Kolmanda päeva raba ületamisel meil kahjuks 2 inimest ei saanudki kuivalt üle. Rabas mättalt mättale ettevaatlikult tippides oli mul 2 mõtet:

  • Rim-rim-rim-rim-hinga-rim-astu-rim-rim-samm-rim-hinga
  • Soo võtab kõik mu raskused ära!

Raba ületamine oli raske, sest iga samm ajas hingeldama ja lihtsalt jaksu ei olnud. Aga rabaääred lõhnavad nii nii imeliselt – selline mesimagusate õite ja kadakate segu lõhn. Lummavalt nauditav ja enneolematult tugev, sest haistmis- ja maitsmismeeled teravduvad paastuga märgatavalt. Viimasel päeval saime ka päikesepaitust nautida. Kevadlilled õitsesid ja kollased liblikad lendasid. Silmnähtavalt avanesid pungad lopsakasrohelisteks lehtedeks päev-päevalt. Õhus on värskust ja ehedust.

kevad märg mets

kevadine suurvesi näljamatk pärnumaa

kevad pärnumaa loodus matk ilus

aprill lumi näljamatk loodus Pärnumaa kevad

Kolmanda kuivpaastu päeva varasel õhtul püsti tõustes käis esmakordselt pea ringi ja selle peale sain konkreetse käskluse “Joo!”. Allikavesi maitses ülihea. Vett jooma hakkasime plaanitud 3 ööpäevast mõned tunnid varem, sest lihtsalt tunne oli selline. Paastu eesmärgiks ei olnud ju end kuidagi piinata. Vaid hoopis avardada enda meeli ja puhastada keha. Ehedas looduses viibimine on rõõm. Lageda taeva all magada ja öösel tähistaevasse vaadata on lihtsalt nii imeline. Tõeline helgusehetk oli see, kui lummatult keset ööd lõputuid tähti imetlesin arvates, et kõik teised magavad ning siis ühtäkki ereda langeva tähejuti peale õhkub neljast suust korraga vau ohe. Saan aru, et ma pole üksi. Need hetked on ilusad!

Kas kuivpaast võib olla ka tervisele kahjulik? Paljude arust päevi ilma toidu ja veeta olek on ekstreemne. Usun, et meie keha võtab hingatavast õhust kopsude kaudu niiskust ja läbi naha ka. Kuidas muidu me kõik ka kolmandal päeval pissil käisime. Ka öösel äratas mitmeid meist pissihäda. Kust see vedelik tuleks, kui kehal oleks puudus? Või on meil tõesti neid varusid kehas niivõrd palju…

Siin on pildid minust viienda paastupäeva pärastlõunal, mil ma pole vett joonud 3 ööpäeva (ega nägu ega hambaid pesnud). Huuled ei pragune ja nahk ei kuiva. Ei ole üldse mingit vahet, kas olen söönud-joonud või täitsa kuival. Endalegi üllatus kuivõrd tavaline enesetunne oli.

kuivnälg kuivpaast 5 3 päeva

raba pokumaa kuivpaast näljamatk terviklik ringlus tervikring mets matk

Paastust väljatulek käis meil järsku. Viienda näljapäeva õhtut alustasime piparmündi tee ja adžika riisileivakesega. Tuline adžika lööb seedimise tule kohe lõõmama ja “penokrõps” annab kiudaineid. Juurde näksisime kuivatatud puuvilja ja limpsisime mett.

esimene toit pärast näljapaastu kuivnälg välja tulemine

Järgmisel päeva suundusime tagasi Leesoja tallu, kus saime ülimaitsvat köögiviljasuppi ja võileiba. Õhtul sõime koduseid burgereid, kalapraadi, umbrohusalatit ja paleo-pannkooke (piima-, jahu- ja suhkruvabad). Kõht sai ikka mõnuuuuugaaa täis söödud ja kaotatud kilod hetkega tagasi.

toit pärast paastu peedisupp terviklik ringlus tervikring

kodune hamburger nõgesekotlet nurmnukk umbrohu salat

Siinkohal tahan tänada ja ära mainida, et Thule Lee higitelk on tõesti väge täis. Väidetavalt üks kõige karmim Eestimaal. See pole mitte saun, vaid rituaal.

leesoja higitelk

Enne matka arvasin, et mul on aega looduses oma mõtteid korrastada. Matka jooksul mul väga mõtteid aga ei olnudki. Tihti oli selline lihtsalt olemine, nagu juurikas. Ei mingit ajutööd ega analüüsi. Natukene on isegi selline ajalises mõttes äralõigatud tunne. Nagu see nädalake oleks mu elust kuidagi väljas ega sobitu sujuvalt üldisesse elutemposse kiirustavas pealinnas. Parim õppetund matkalt ei olnud aga mitte see, kui võimekas ja vastupidav on inimese keha (mida see tegelikult on ka), vaid need vestlused lõkke ümber. Kellegi tabav küsimus, millele on ebamugav vastata või kellegi kommentaar, mis heas mõttes äratab või raputab. Vaikuses saavad mitmed allasurutud tunded jälle esile kerkida.

Lõppkokkuvõttes, inimese keha ikkagi on ülimalt võimas ja meil ei ole üldse vaja niipalju kõike enda ümber ja enda sisse kuhjata, et end hästi tunda. Väheses on nii palju küllust. Eemaldades enda ümbert selle, mis meid enam ei teeni, teeme ruumi sellele, mis on tõeliselt oluline. See on selgus ja kohaolu.

Küsimuse peale, kas tulen veel… paastuda ja end taaskäivitada tahan kohe kindlasti veel ja veel.

näkid rabas meres järves naised

külm raba vihm ekvad näljamatk lõunauinak telgita ööbimine

Terje Atonen tervering terviklik ringlus naine metsas raba loodus puhas näljalaager paast vabadus

SeeSee Fotostuudio – Alasti rabapiltide eest olen tänulik Terje Atonenile ja Taivo Petersonile

Nädal metsas – ilma toidu ja telgita

kadri1

*Kadri läks metsa juba laupäeval (23.04). Postitus pandi üles hiljem, lehe hooldustööde tõttu.

Pakkisin just asjad ja kohe asun teele Leesojale, kus teen kaasa ekstremistide matka. Matka teeb ekstreemseks just see, et lisaks lageda taeva all magamisele ja paastumisele veedetakse ka 3 päeva täielikult ilma veega kokku puutamata. Ehk ei jooda ega minda ka ujuma. Varasematelt metsapaastudelt mäletan, et jahe kevadine sulps järvevees mõjus kehale kosutavalt ja toitvalt, isegi kui polnud päevi järjest midagi söönud. Kuidas ma ennast seal soises niiskes metsas tundma hakkan, ma tõesti ei tea ette.

Juba jaanuaris otsustasin, et tahan minna see kevad pikemaks metsa. Tahan paastuda linnamürast, argipäevast, tööst. Paastun tarbimisest, liiklusest, kutsetest, lähedastest. Paastun mugavusest ja mugavustsoonist. Paastun tehnikast, telefonikõnedest, sotsiaalmeediast ja muusikast. Paastun ka pehmest voodist ja kodusoojusest.

Huvitav milline Mina kogu selle kohustuste ja tegemiste alt välja koorub. Kui eemaldada kõik see, mis mind igapäevaselt ümbritseb, kes siis järele jääb …

Kadri

Lehekülg 1 - 1012345...10...Viimane »