TERVIKLIK RINGLUS

Looduslähedaselt täisväärtuslik elustiil ka linnas

Täpselt 1 kuu

Poodides käimine on lihtne: sissekäigust otse värske leti juurde ja sealt otse kassade juurde. Mujale lihtsalt asja ei ole. Külastan kõiki 3 põhilist pealinna turgu, vastavalt olukorrale.

Pakendivaba elustiil peaks toimima hästi kui kaasatud on terve kogukonna osa kellega lävin: tööelu, sõbrad, sugulased ja seltskond üritustel. Üksinda kodus on see pea laitmatu. Järeleandmised kipuvad tekkima ühisruumis teistega.
Kuu aja jooksul käisin ma päris mitmel seminaril/konverentsil ja mõned olid isegi mitmepäevased. Kõige suurema mõjuga oli neist pildilolev, kus jätsin endast maha ühe plastik-kahvli (tagumine pildil on mu kodukahvel), kaks teepakiümbrist, pudeli ümber oleva kile ja terve hunniku papp-taldrikuid.
Päris pakendivaba elustiil tähendab tihti ka seda, et ära tuleb öelda tasuta asjadest ja vastu ei saa võtta isegi kingitusi.
Selline näeb välja mu köök täpselt kuu möödudes. Päris palju poolikuid kuivaineid ja teesid on veel kilepakendites kapis. Saan aga julgelt tunnistada, et ühtegi ma kuu jooksul koju juurde ostnud ei ole 🙂 Kui siis vaid enda taaskasutatud kotikesse.

Üheks mu eesmärgiks on hakata leidma kõikidele tootegruppidele alternatiive. Näiteks snäkke saab väga lihtsalt ka ise teha. Kuigi võtab tõesti kauem aega, kui poest võ putkast kaasa haaramine, aga jällegi on väga täpselt teada, mida ja kui palju maiuspala sisaldab. Pildil olevate müslibatoonide põhikoostisosaks on toortatar ja kinoa-idud.

Tegelikult kiirtoit ei pea üldse tähendama poolfabrikaate ja  ühekordseid pakendeid.

Vanemate suvilas on laugulised, redised ja salatid nina mulla seest välja pistnud. Tõeline terviklik aineringlus toimub ikkagi ühe aiamaa siseselt.

Kuu jooksul olen teinud ka mõned suuremad ostud, mis pole olnud pakendivabad. Uue kapi ja kummuti valikul jätsin võimaluse taaskasutusele, kus pooleteise kuu välten hoidsin silmad lahti ja sirvisin erinevaid portaale. Sobivat leidmata, tellisin lõpuks ikkagi netipoest uued ja nüüd ootan lähinädalatel kastidesse ja hunnikutesse kilesse mähitud lauajuppe.

Kasutatud asjade soetamise vastu ei ole mul midagi. Hiljuti ostsin endale teise ringi vaiba ja sülearvuti. Täiesti ilma pakendi ja ühegi sildita. Mõtlemisainet pakkus ruuteri väljavahetamise vajadus. Oli valida, kas teise ringi ruuter võ 2 korda kiirema ühendusega uus. Valisin uue:

Soovin oma kodus sisekujunduses teha nii palju oma kätega kui saan. Googlisse sisestatud “lace lampshade” andis piisavalt inspiratsiooni ise katsetamiseks. Mul on veel kodus päris mitu paljast lambipirni uuteks loominguteks.

Mitte millestki mul otseselt puudust ei tekkinud, kuigi brokkoli ja lillkapsad jäid terve kuu jooksul ostmata (isegi turul oli kiletatud variant). Aga nagu näha mittesöödavaid ühekordseid oste tegemata ka ei jätnud. Leidmata on mul veel sukkpüksid, aga õnneks neid algaval soojahooajal vaja polegi. Hambaharjad tekitavad ka küsitavust: puidust variandid olen leidnud paksus kilepakendis. Peale oksa ja kondi närimise peaks mingi päris looduslik variant veel leiduma. Ega ma veel nii väga erinevate võimaluste otsimisega vaeva ei ole näinud ka. Kui väljas kaunid maikuuilmad, siis on imelihtne poodlemise asemel endale meelelahutust muruplatsil leida.

 
“One Magical Politician Won’t Stop Climate Change. It’s up to All of Us”  Rebecca Solnit

Pakendivaba kuu eksperiment möödus kiirelt ja kergelt. Jätkan kindlasti põhimõttega, et väldin ühekordseid raiskavaid pakendeid täielikult. Sain teadlikuks sellest, et lõpp-pakend on tegelikult vaid nagu jäämäe tipp. Üldiselt see nähtav äravisatav pakend moodustab vaid 10% kogu tooteprotsessi prügist. Seega ei ole väga vahet, kas osta juustu lahtisest letist või pakendatud tükina, mõju on sarnane. Lugesin fakti, et ühed suurimad jäätmete tekitajad on apteegitooted. Keskmiselt ostes 100 g ravimit, on jõudnud prügimäele 10 kg kasutut prahti selle valmistamiseks. Väga palju on erinevates tooteprotsessi faasides ressursside raiskamist, mida ei oska kokku arvutadagi. Varjatud pakendite kohta tahan eraldi pkemalt uurida.

Kõige suurem võit tuleb muidugi tarbimata jätmisest. Kui aga tõesti on midagi vaja, siis erinevate võimaluste vahelt selle niiöelda kõige õigema ja rohelisema valimine ei ole üldsegi mitte üheselt mõistetav. Näiteks üks kilekott on rohelisem kui üks paberkott, aga üks kilo paberit on parem kui üks kilo plasti. Selle ja veel paljude näidete kohta on väga hea  loeng:

Järgmise kuu jooksul lisaks endiselt uue ostmise piiramisele teen enda kodus ka suurpuhastuse, mille käigus annan/müün/jagan ära kõik, mida otseselt ei kasuta, ei oma sentimentaalset väärtust ega ole ilus. Olen leidnud vähesusest rohkem küllust. Hea on olla.
Lihtsust!

Nimi

Millest tuleneb blogi nimi “Terviklik Ringlus”?

Väga lihtne on seletada ühe tassitäie tee näite abil. Selleks kasutan laialtlevinud skeeme. Kuidas üks tassitäis teed valmib ja meieni jõuab, selleks on mitu teekonda.

Tööstuslik ja ressursse raiskav:

Palju mõistlikum:

Soovin õppida nägema enda harjumuste varjatud mõjusid ja hakata tegema üha enam keskkonda tervistavamaid valikuid. Vähem raiskamist ja jäätmeid, rohkem terviklikku aineringlust.
Tarkust!

Minu Ökoloogiline Jalajälg

Tegin enda ökoloogilise jalajälje arvutused, arvestades oma nädalatetaguseid harjumusi. Hea võrrelda mõne kuu möödudes uuesti küsimustele vastates. Tean, et need kalkulaatorid on päris umbmäärased, aga huvitav ikka.

Kodu
Selle osa ökojalajälg on 1.93 globaalset hektarit aastas.

Transport
Selle osa ökojalajälg on 1.11 globaalset hektarit aastas.

Söök ja jook
Selle osa ökojalajälg on 0.22 globaalset hektarit aastas.

Kaubad ja teenused
Selle osa ökojalajälg on 2.59 globaalset hektarit aastas.

Sinu ökoloogilise jalajälje suurus on 5.85 globaalhektarit aastas. See tähendab, et kui kõik inimesed elaksid ja tarbiksid nagu Sina, peaks inimeste käsutuses olema 2.84 maakera.

Selgituseks, miks diagramm tuli selline nagu ta tuli. Tol hetkel elasin üksinda suhteliselt suures korteris, nüüd elame kaksi. Transport tuleneb töökoha kaugusest. Toodete ja teenuste alla lähevad ka kõik laenud, liisingud, kindlustused ja põhimõttelised kõik mittesöödavad ja mitte kodukulud.
Saidilt leiab ka väga häid nippe ja fakte. Näiteks kui iga kodu hoiaks päevas kokku vaid 1 kWh elektrit, siis jääb aastas põletamata 200 000 000 kg põlevkivi. Tõmmakem siis kõik stand-by peal olevatelt seadmetelt juhe tagant ära. Pisiasjadest saavadki suured asjad.
Tegin ka ühel Inglismaa saidil arvutused enda kohta. Tegemist veelgi ebatäpsema kalkulaatoriga: http://ecologicalfootprint.com/

Your ecological footprint is 1.34 global hectares (estimated)
If everyone lived like you, we’d need 0.7 planets to support global consumption

Pealinna Turud

Kolmel järjestikusel päeval käin läbi Tallinna peamised turud.

BALTI JAAMA TURG

Ma ei tea, kas sattusin valel ajal turule, aga kuidagi kõle ja tühi. Midagi ostma väga ei kutsunudki. Puu- ja juurviljad paistavad oma valikus olevat samad, mis poeski. Mune ei saanud oma pakendisse. Vutimune neil üldse ei leidunud, kuigi küsisin neljast eri kohast. Piimatoodetest oli vaid ühes kohas kohupiima. Lahtiselt sai veel tomatipastat, hapukurki ja hapendatud kapsast. Kuivatatud puuviljade ja pähklite valik oli kesine. Ei juustu, ei leiba-saia, ei erinevaid piimatooteid. Liha ja kala see-eest küllaga.
Seda, et ma igat asja kilekotti ei tahtnud, pidin küll müüjatele korduvalt ütlema ja suhtlusel isegi kätega kaasa aitama.
Karulauk rõõmustas mind. Tegin kohe pestot. Seekord küll ilma parmesanita ja röstisin suurema koguse seedermänniseemneid ja india pähkelid. Samuti proovin ära nende kohupiima.

KESKTURG

Olukord kohe märgatavalt parem ja külluslikum. Värskete puuviljade-juurviljade kõrval võtavad silmad kirjuks ka kohati päris eksootilised kuivainete ja näkside letid.
Samuti on piimatoodete lette ikka no päris omajagu.
Tunnustatud vabakanade farmi tootja munad vaid 1.15 eurot 10 tk. Ühes munaletis müüja ilma oma karbita ei olekski mune müünud. Neil polevat karbivaru. Olukord, kus munade ostmiseks peabki oma vana karbi kaasa võtma. Vahva ju!
Isegi tualettpaber on üksikult müügil. Muidugi tundub, et ostetakse seda ikka hulgi kiletatult ja lihtsalt müüakse lahtiselt edasi. Sellisel juhul on veel lisaks üldlevinud variandile värvitud paberümbrise kulu.
Maitseaineid saab osta kaaluga. Samas iga maitseaine kogus väljapanduna on väike. Tekib kohe küsimus, mis pakendist nad sinna purki need valavad. Tol hetkel kedagi leti taga küsimiseks ei olnud.
Koduteel käin läbi Kaubamaja Biomarketist, kus võimalik pakendivabalt kuivaineid ja puhastuvahendeid soetada. Stockmann jäi ka tee peale ette ja sealne pagaritoodete valik on positiivselt märkimisväärne.
Tõestuseks pilt, et pakendivaba elustiil ei pea tähendama vaid puu- ja köögivilju. Juustudel küll üksiku külje peal õhuke toidukile. Säilitan need kõik tulevaseks kokkuvõtteks.
Proovin kodus taluvõi kvaliteedi järgi. Kuumutan selle suure kamaka potis. Pool tunnikest lasen sel pragiseda. Peale koguneb ohtralt vahtu, mille pidevalt ära korjan. Lõpuks jääb põhja sade, mis pruunistub. Kõik keskele jääv osa on puhas võirasv, mis on siis see söödav osa. Nii puhas, et säilib toatemperatuuril vabalt 3-4 kuud. Tervistavalt kolesterooli alandav ja kokates mitmekülgselt kasutatav, ideaalne praadimiseks. Kõik, mis vahutab on mustus. lisaained, isegi anitibiootikumijäägid. Mis põhja vajub on tahke osa: piimasuhkur, piimavalk, saasteained.
Turult ostetud lahtisest võist saadud selitatud rasvaine on väga hea aroomi ja meeldivalt pehme suussulava konsistentsiga. Varasemalt olen nii head saanud poe võidest vaid soolavabast Saaremaa omast. Rimi kaubamärgiga või ja mingid tundmatud on mul kuumutades muutunud hallikas-beežiks ja lehkavaks ning olen need lihtsalt koheselt ära visanud. Loomsete produktide puhul on tänapäeva masstootmise puhul nende kvaliteet kõikuv. Aga loomaõiguste teemasse ma seekord ei sukeldu.

NÕMME TURG

Vaieldamatu lemmik on ikka Nõmme turg. Lisaks parimale tootevalikule saan päris mitmete südantsoojendavate vestluste osaliseks. Mingi mõnus hõng on õhus. Silmal on ilus vaadata.
Isuäratavat koduleibade valikut silmitsedes, hakkas müüja kohe naeratades vabandama, et kõik ei ole äsja küpsetatud. Osa olevat eilsest, aga ta on nõus ikka müüma. Võrdluseks siis poodide valikule, kus peamiselt vaid seisnud pagaritooted ongi.
Valikus on hanemunad, ilusti silt juures pakendi tagastamise palvega. Sama kohv on saadaval nii tavalises kui ka 5 kg hulgipakendis. Juustukuninga juustupood on väga rikkaliku valikuga, rõõmus noormees letis.
Päris palju näeb talutooteid ja mahemärgisega valikut. Piimatoodete valik on parem kui eelpoolmainitud turgudel. Müüja seletab mulle klaaspurki murakakreemi pannes väga hoolivalt, kuidas tullakse ikka oma kausside ja igasuguste anumatega.
Soovitan just sellist poodlemist!
Kokkuvõtteks nimekiri sellest, mis esimese hooga silma ei hakanud.
Piim – õnneks saab Selveri ja võib-olla veel mõne poeketi mahepiima automaatides täita.
Jogurt – saab piima ostes kodus ise teha. Mul on kogemus keefiri ja jogurtiga täitsa olemas.
Tee, kohv – paberkottides taimeteed oli. Kaubanduskeskustest tee- ja kohvipoodidest saab paluda kaasavõetud pakendisse panna.
Mingi aeg on mul kindlasti vaja sukkpükse osta. Sukamaterjalist põlvikuid ja sokke oli täitsa lahtiselt saada. Kui uurisin turult kilepakendita sukkpükste kohta, siis müüja naeris käega lüües, et ta võtab pakendist välja ja ikka saab ilma osta.
🙂

Nädal Möödas Algusest

Pean tunnistama, et kordagi pole ma turule jõudnud. Paaril korral küll üritasin minna, aga need pannakse häbematult vara kinni. Korra jõudsin ökopoodi ja täiendasin enda kuivainete varu. Valasin need esialgu küll kilekotti, mis kodus leidus. Kuna ma alguses end klaastaaraga ei varunud, siis ootan kuni külmkapist hoidised hakkavad tasapisi tühjenema, et järgnevatel kordadel rohkem purke kasutada.
Selline mu külmkapi sisu ongi. Midagi ma pildistamise ajaks välja ei tõstnud. Hoidised, kookosõli, seesamiõli, melon, köögi-, juurviljad, paar kastet. Jah mul on ka viin külmkapis (viimati sai sellega arvuti klaviatuuri desinfitseeritud).
Käisin Rimis. Brokkoli ja lillkapsas jäid ostmata, sest polnud kiletamata varianti. Ainuke lahtine leib oli puuvilja-pähkli oma. Värske eranditult kõik sildistatud.
Piilun oma maitseainete riiulisse. Olukord päris kirju ja osa ma sealt väga ei kasutagi.
Mõne puhul olen juba eos eeskujulik olnud. Suvekodu maitserohelist on mul veel sügavkülmas. Tüümian ja tšilli on ka emme kasvatatud ja kuivatatud. Kaneeli olen ostnud ökopoest lahtiselt. Tol korral küll topelt kilekotti ja kodus klaaspurki. Klaastopsikesi saan täita, kui midagi tühjeneb. Vähemalt tean, et maitseaineid on lahtiselt saada, kas ökopoes või eraldi vürtsipoodides. Maitserohelist on mul aknalaual veel ja istutan lähiajal juurdegi.
Idandan ma palju. Söön nii umbes peotäis päevas. Mungube, herneid, läätseid, lutserni, nisuteri kui ka erinevate köögiviljade võrseid (brokkoli, peet). Ma pole kunagi näinud mõtet spetsiaalsete idandamisnõude soetamisel. Ühed samad topsid teenivad aastaid. Muidugi kui klaaspurke üle jääb, siis liigun nondele üle. Samuti on minu arvates plastikkarbid parimad marjade ja toormooside sügavkülma panemiseks. Need kavatsen ringlusesse jätta. Juurde ei osta ja ära ei viska.
Värsket on mul kodus alati külluses.
Mul on komme riisi, tatart ja putru valmistada nii, et loputan tooraine külma filtriveega läbi ja jätan 10 tunniks veega kaetuna seisma kaane alla. Enne toidu valmistamist lisan vaid maisteained ja idud või köögiviljad või seemned ja kuumutan vaid korraks läbi. Ei pea keemist ootama ja loodetavasti säilib ka rohkem vitamiine. See on minu versioon kiirtoidust. Energiasääst on ka kindlasti üks oluline osa jäätmevabast elust.
Biojäätmeid tohib ära visates pakendada kas biolagunevasse kotti või läbipaistvasse kilekotti. Viimane purustatakse ja tükid korjatakse välja mingi spetsiaalse masinaga. Pakendamine on soovituslik lõhna vältimiseks. Ka lahtiselt on lubatud biojäätmeid konteinerisse ladustada. Leidsin kodust vana jäätisekarbi (ilmselt suvel maasikate toomisest jäänud). Hetkel sorteerin eraldi paberi-papi ja bio. Üksikud pakendid, mis tekivad viin kohe pakendiringluse konteinerisse. Ka märgisega taara kogun eraldi.
Piilume ka vannituppa. Kehahoolduses võib naha kuivharjamine ja mehaaniline puhastus olla isegi tõhusam kui vahuga hõõrumine. Looduslike koorimiskreemi purgikeste koostisest leiab tihti soola, suhkru, kohvi ja samad õlid mis köögistki. Minu lemmikretsept keha koorimisel on suhkur, seesamiõli ja apelsiniaroom. Kuivšampoonid kestavad kauem (pudeli omadest moodustab >90% nagunii vesi) ja on saadaval lahtiselt (pildil roheline). Igasugused vannipommid, seebid isegi juuksepalsamid on leitavad pakendivabalt või ise tehtavad. Pildil eeterlike õlidega lumehelbekujuline dušiseep on kalli sõbranna looming. Kreemina on toiminud juba pikemat aega mitmekülge kookosõli ja minu lemmik kakaovõi. Juuksed saavad aeg-ajalt oliiviõli ja mett tunda.
Kuigi minu tuubis hambapasta pole veel otsakorral, katsetasin juba üht-teist. Segasin kokku kookosõli ja söögisooda. Lisasin natukene soola ja eeterlike õlidega suuloputusvahendit. Järgmisel korral tean, et lõviosa peaks moodustama siiski kookosõli, sest soola ja sooda tõttu saavad igemed liiga tugevat massaaži. Harjumatu maitsekooslus, aga ülimalt tõhus. Ega ilmaasjata hambaarstid suure raha eest soodapesu paku ega kookosõli soovitata suus loksutada tema valgendava ja antibakteriaalse efekti tõttu. Lähen kohe isetehtud variandile üle.
Nõudepesumasinas kasutan biolagunevas pakendis biohajuvaid poolikuid tablette. See on väga oluline, sest väidetavalt pidavat muidu kemikaali jäägid nõudele jääma. Ka nõudepesuvahend on mul aastaid olnud ainult ökomärgisega. Pesu pesen samuti biohajuva ökomärgisega pesupulbriga, mille segan veel pooleks söögisoodaga. See ei jäta väidetavalt mingeid jääke riidekiududesse. Kes soovib lõhnastatud pesu, peab eraldi värskendajat kasutama. Ma ei tea kui liialdatud on väide: Kui inimesed teaksid, kui hästi söögisooda pesu peseb, siis läheksid vist paljud pesupulbribrändid pankrotti. Ma ise lihtsalt ei kannata üldse kemikaali lõhna riietel, eriti voodipesul. Kui päev läbi tavapoe odava pesupulbriga pestud riideid kannaksin ja õhtul duši all naha märjaks teeksin, muutuksin punase laiguliseks ja sügeleksin meeletult. Aastaid tagasi ei teadnud ma, et see reaktsioon tulenes kemikaalijääkide reageerimisel veega minu nahal. Aga inimesed harjuvad kõigega. Ka mürkidega koos elama. Õnneks on teadlikkus tõusnud ja võimalusi rohkelt.

Avatust!

Sotsiaalne Aspekt

Kõige suurem väljakutse võib tulla kokkupuutest erinevate elustiilidega. Kohe alguses tegin mõttes endaga kokkuleppe, et mitte kedagi teist ma ei hinda, piira ega püüa muuta. Vastutan vaid ainuüksi enda tegude eest. Piirid on aga segaselt õhkõrnad.
Küsimusi on mul pidevalt. Kas peaksin tööl võtma puuvilju, mis tuuakse kilekotis? Kas olen niiöelda libastunud, kui keegi tuleb pakendis suupistega külla? Kas restoranis võetud salat ja värskelt pressitud mahl jäävad ikka pakendivaba piiridesse? Kas sünnipäeval isetehtud koogitükist ära ütlemine ikka tõesti säästis loodust? Kas ema külastades kodusooja toitu süües peaksin oma eesmärgi hetkeks kõrvale lükkama? Ega ma teadmatusest ometi mõne asja puhul juuksekarva lõhki aja jättes olulisema tähelepanuta?
Esimesel päeval sai väljassöömisest hoidumise lubadus kohe maha kantud. Värskelt pressitud porgandimahlale lisandus kaks päeva hiljem mitmekäiguline lõuna sugulastega. Restorani poole jalutades veel mõtlesin, et kuidas tagasihoidlikuks jääda, aga kohale jõudes selgus et kõigile juba kõik tellitud ja  nii see läks… Samuti olen 7 tööpäeva jooksul neist ühel sööklas lõunat söönud.
Teisel päeval sain lauamänguõhtule külakostiks lisaks puuviljadele ka hummuse leivakrõbinatega. See on tegelikult armas, kuidas sõbrad hoolivad ja huultelt libises ka “ups”.
Tänu fb postitusele liigub info kiirelt ja rohkem pole sõbrad mulle pakendatud külakosti toonud. Aga ega peale puuviljade pole väga midagi leitud. Sellelgi puhul olen kuulnud, kuidas ukse taga on silt või kilekott ära võetud. Varjatud pakend ei leevenda olukorda.
Täiesti teine lugu oli kui kolleegid käisid külas. Suhteliselt suure seltskonna peale tuli terve kilekoti täis äravisatavaid pakendeid. Rõõmustava poole pealt olen saanud lühikese ajaga kaks külluslikku värvilise sisuga korvi kingituseks. Pildil on kolleegide toodud andide mitte küll päris täielik versioon enam.
Tore on see, et pigem tuntakse huvi ja julgustatakse. Muutused tulevad tasa ja loodetavasti püsivalt. Kuna lubasin null-tolerantsi pakenditele, aga samas kasutan kodus oleva kõik lõpuni, siis olen saanud küsiva näoga tuttavalt kommentaare. Sellisel puhul tuletan meelde, et kui tervet ei jõua, teen pool. Pisimalgi teol on oma tagajärg. Peamine on meeles pidada, et jäätmevaba elustiil on ikka eelkõige heaks hüvanguks, mitte tülinaks teistega.
Tolerantsust!
Lehekülg 1 - 212