120 tundi söömata ja 68 tundi veeta

mai 9, 2016 | Minu ilusad hetked, Mõtteainet, Tervis | 4 comments

Terje Atonen tervering terviklik ringlus naine metsas raba loodus puhas näljalaager paast

Aprilli viimase nädala veetsin Pärnumaal näljamatkal.

Leesoja rahvas on iga-aastaseid näljamatku korraldanud minu sünniaastast peale ehk 27 aastat. Alguses korra aastas, siis kaks korda ja nüüdseks käiakse kambaga metsas nälgimas 3 korda aastas. Seekordne matk oli eriline ja nimeks ekstremistide matk, sest pärast neid mitmeid kümneid näljamatku oli see esimene, kus ei joodud ka vett. Nimeks on sellel kuivnälg ehk täispaast.

Varasemalt teadsin enda tutvusringkonnas vaid üht inimest, kes paastudes ka vett ei puutunud (kokku 9 päeva ilma igasuguse toidu ja joogiveeta). Õige kuivpaastu korral ei katsuta vett ka välispidiselt. Mina käisin aga nälja ajal paaril korral külmas vees ujumas ja kolmel kuivnälja päeval pesin vähemalt ühel korral käsi.

Ajaks oli valitud 23-29 aprill, jüripäevast volbrini, sest

  • jüripäev tähistab vabadust, volber müstilist nõiateemat
  • looduses kõik tärkab
  • palju värsket vett
  • sajab vähe
  • putukaid ei ole
  • õhtud on juba valged

Kuivpaastu kohta ma enne midagi ei teadnud. Ei lugenud ega valmistanud end ette. Mõtlesin, et kui teised teevad, siis ega minu kehagi alla jää. Eestlaste seas kuivpaast veel populaarne ei ole. Väidetavalt võrdub üks kuivpaastu päev kolme veepaastu päevaga ehk kuivpaast on 3 korda võimsam ja organismi enam puhastavam kui vee tarbimise korral. Kokku tegime tavalist paastu 5 päeva, millest 3 viimast päeva olime ilma veeta. See aeg võrduks siis tavapaastu päevades 11 toiduta päevaga. Kuivpaastu kohta on erinevaid väited, et maksimaalselt tohib seda teha 72 tundi ja mõned väidavad, et 5 päeva.

Enne paastu algust oli mul kolmel viimasel päeval nii kehv söögiisu, et eelnev päev piirduski mul vaid ühe smuutiga. Laupäeva hommikul kui asjad pakkisin ja isegi enne, kui teele hakkasin sättima, tuli mul juba nõrkusehoog peale ja sain end diivanilt püsti tunnikene hiljem kui olin arvestanud. Rõõmuga võin öelda, et see jäigi kogu selle nädala kõige nõrgemaks hetkeks.

Laupäeval Leesojale jõudes tegime sauna ja pühapäeva hommikul sooja soolveega soolepuhastuse. Kõik mürgid sooleseintelt välja, et paast kehale kahju ei tekitaks. Pärastlõunal pakkisime soojad magamiskotid ja vahetusriided seljakottidesse ning soojad riided seljas ootasime teele asumist. Aknast paistis kahjuks paduvihm, lörts ja maad valgeks tegev lumesadu. Päris nadi oleks läbimärjana rännakut alustada… sellise ilmaga poleks me lõketki põlema saanud ja telke ei plaaninudki me kaasa võtta. Ettenägelik Thule Lee otsustas matka öö võrra edasi lükata ja ühiselt pugesime kamina kõrvale pleedide sisse filmiõhtut nautima. Sama päeva õhtul jõime oma viimase klaasikese vett ja täpsustasime kuivpaastu alguse ja lõpu kellaaja – kestus 72 tundi.

Esmaspäeva hommikul teele asudes võtsime esimese ja ainsa allika juurest endale väikese pudelikese vett täis. Nii igaks juhuks, kui peaks tekkima tahtmine lonksu võtta. Seltskonnast oli varem kuivpaastu teinud vaid 2 osalejat ning seda kodus. Kokku oli meid 8.

Kui kerge või raske on inimesel paastuda sõltub väga tema viimase aasta elustiilist, toitumisest ja emotsioonidest. Mida raskemad läbielamised, seda raskem on olla ka ilma toiduta. Paast paneb mõtlema, kuidas järgneval aastal oma keha eest paremini hoolitseda. Loomulikult mõjutab nälja talumist ka füüsiline tervis. Olles pikemat aega kergel ja tervislikul toidul on keha puhtam ning puhastumise protsess ei ole nii piinarikas. Paastumisel võib tekkida atsidoos – seisund, mil keha hapestub liigselt ehk pH langeb alla normi. Sel hetkel on inimene eriti nõrk ja tunneb end halvasti. Samas siis ka keha tegelikult puhastub kõige intensiivsemalt. Näiteks paar aastat tagasi metsas veepaastul olles teisel ja kolmandal päeval oli nõrk ja mäletan olukorda, kus ma metsas joogamatil istudes tundsin külma ja vaatasin eemal oma telki ning mul võttis tunnikene aega, et end koguda, püsti tõusta ja telgist pusa peale võtta. Neljandal päeval aga oli mul nii palju energiat, et leidsin metsast mahajäetud maja varemed, kus tantsisin hoogsalt mitu tundi järjest. Mäletan seda tunnet, nagu mul ei olegi enam kunagi süüa vaja, sest energiat saab õhustki. Vot see on paastu kerguse tunne.

Nüüdse kuivpaastu korral tasub märkimist, et mitte kellelgi ei valutanud pea. Mul on varem vee paastul olles alati teisel päeval pea valutanud. Minu üllatuseks on ilma vett joomata kuidagi kergem nälgida. Janu otseselt ei ole ja nälga ka mitte. Vähemalt minul isiklikult. Kuigi terve matka jooksul käis pidevalt üks suur toidu jutt ja retseptide jagamine ning mida kõike keegi tahaks kohe suures koguses pintslisse pista. Kuigi see oli rohkem naljatlemise tunde ja lõõpimisena, mitte puuduse tundest.

Matk ilma vee ja toiduta ei olnud tegelikult raske. Või vähemasti vist mitte oluliselt raskem kui seda oleks täis kõhuga olnud. Igatahes kott on palju kergem – ei ole toidu, sööginõude ega joogivee tassimist. Siiski söömata keha ei hoia sooja. Magasin -37 kraadises magamiskotis lebomatil ilma telgita. Magades polnud küll külm, aga üks hommik kui vihmaga ärkasime, siis punased paljad sõrmekesed läksid asjade kotti pakkimise ajal täitsa kangeks. Samuti sain ma üllatuse osaliseks, et ma ei olnudki mitte kunagi varem rabas käinud. Mulle öeldi, et laudteel kõndimine ei lähe arvesse. Ja nüüd tahan ma korraks välja elada oma kõige raskema hetke matkal.Enne esimesse rappa jõudmist oli väga vesine künkalt künkale astumine läbi tiheda oksarägastiku. Seal olles tundsin ma end küll tõelise hädapätakana. Esiteks oli vihmas liikuda ebamugav ja minu läbimärjad kindad jäid pidevalt okstesse kinni (teeraja lõpus oli mul paremas kindas 3 auku ja labaosa pooleldi otsast kärisenud), siis kukkus mul kuumaveekott maha, mida seljakotile tagasi pannes jäin teistest tahapoole ning lõpuks tassisin seda üldse käes. Lisaks vajusid mul püksid kogu aeg alla ja nende üles sikutamine ajas sammu tasakaalust välja. Ning võhma ja jaksu polnud ka just külluses, kui teistele järgi üritasin komberdada. Huh.. sai kõik välja vingutud. Lühikene teejupikene, aga minule ootamatult raske. Õnneks see oligi üks kõige vastikum hetk kogu matka jooksul. Möödus kiirelt. Oluline mainida, et see ebamugavus ei tulnud mitte näljast vaid minu enda vähesest ettevalmistusest rabavõsast läbi minemiseks. Aga üllatuslikult muidu külm ei olnud. Mulle väideti, et matka kõige külmem hetk on siis kui autode juurest sammumist alustatakse. Ja suhteliselt nii vist oligi, sest muul ajal me kas kõndisime end soojaks, tegime puid, olime lõkke ääres või soojas magamiskotis kuumaveekott kaisus.

Ah jaa, kuumaveekotiga seoses üks lugu. Esimesel öösel väsinuna magamiskotti pugedes kõiki oma riideid kaissu võttes avastasin, et kuumaveekott on ajaga rabedaks läinud ja selles on suur auk. Kaks liitrit vett ujutas mu magamiskoti seest üle ja minu ainsad kaks kampsunit tilkusid. Öösel läbimärjas magamiskotis ilma telgita… no ei… Aeglase ja unisena läksin lõkke äärde asju kuivatama keset pimedust, õnneks paar matkakaaslast abiks. Kampsunid said kuivaks tegelikult alles järgmise päeva õhtuks, aga magamiskott kuivas juba selle öö jooksul ära. Sain sõba silmale küll. Õnneks näljaga on keha mingil kummalisel kokkuhoiurežiimil nii, et emotsioone ei tekkinud. Kodusoojuse tänulikkus tuli küll. Igapäevane mugavus ei ole enam iseenesest mõistetav.

aprill näljamatk loodus Pärnumaa kevad raba vihm

Päris raba ületamine läks vihmapiiskade saatel. Mind hoiatati, et vale samm ja võin olla vööni vees. Kolmanda päeva raba ületamisel meil kahjuks 2 inimest ei saanudki kuivalt üle. Rabas mättalt mättale ettevaatlikult tippides oli mul 2 mõtet:

  • Rim-rim-rim-rim-hinga-rim-astu-rim-rim-samm-rim-hinga
  • Soo võtab kõik mu raskused ära!

Raba ületamine oli raske, sest iga samm ajas hingeldama ja lihtsalt jaksu ei olnud. Aga rabaääred lõhnavad nii nii imeliselt – selline mesimagusate õite ja kadakate segu lõhn. Lummavalt nauditav ja enneolematult tugev, sest haistmis- ja maitsmismeeled teravduvad paastuga märgatavalt. Viimasel päeval saime ka päikesepaitust nautida. Kevadlilled õitsesid ja kollased liblikad lendasid. Silmnähtavalt avanesid pungad lopsakasrohelisteks lehtedeks päev-päevalt. Õhus on värskust ja ehedust.

kevad märg mets

kevadine suurvesi näljamatk pärnumaa

kevad pärnumaa loodus matk ilus

aprill lumi näljamatk loodus Pärnumaa kevad

Kolmanda kuivpaastu päeva varasel õhtul püsti tõustes käis esmakordselt pea ringi ja selle peale sain konkreetse käskluse “Joo!”. Allikavesi maitses ülihea. Vett jooma hakkasime plaanitud 3 ööpäevast mõned tunnid varem, sest lihtsalt tunne oli selline. Paastu eesmärgiks ei olnud ju end kuidagi piinata. Vaid hoopis avardada enda meeli ja puhastada keha. Ehedas looduses viibimine on rõõm. Lageda taeva all magada ja öösel tähistaevasse vaadata on lihtsalt nii imeline. Tõeline helgusehetk oli see, kui lummatult keset ööd lõputuid tähti imetlesin arvates, et kõik teised magavad ning siis ühtäkki ereda langeva tähejuti peale õhkub neljast suust korraga vau ohe. Saan aru, et ma pole üksi. Need hetked on ilusad!

Kas kuivpaast võib olla ka tervisele kahjulik? Paljude arust päevi ilma toidu ja veeta olek on ekstreemne. Usun, et meie keha võtab hingatavast õhust kopsude kaudu niiskust ja läbi naha ka. Kuidas muidu me kõik ka kolmandal päeval pissil käisime. Ka öösel äratas mitmeid meist pissihäda. Kust see vedelik tuleks, kui kehal oleks puudus? Või on meil tõesti neid varusid kehas niivõrd palju…

Siin on pildid minust viienda paastupäeva pärastlõunal, mil ma pole vett joonud 3 ööpäeva (ega nägu ega hambaid pesnud). Huuled ei pragune ja nahk ei kuiva. Ei ole üldse mingit vahet, kas olen söönud-joonud või täitsa kuival. Endalegi üllatus kuivõrd tavaline enesetunne oli.

kuivnälg kuivpaast 5 3 päeva

raba pokumaa kuivpaast näljamatk terviklik ringlus tervikring mets matk

Paastust väljatulek käis meil järsku. Viienda näljapäeva õhtut alustasime piparmündi tee ja adžika riisileivakesega. Tuline adžika lööb seedimise tule kohe lõõmama ja “penokrõps” annab kiudaineid. Juurde näksisime kuivatatud puuvilja ja limpsisime mett.

esimene toit pärast näljapaastu kuivnälg välja tulemine

Järgmisel päeva suundusime tagasi Leesoja tallu, kus saime ülimaitsvat köögiviljasuppi ja võileiba. Õhtul sõime koduseid burgereid, kalapraadi, umbrohusalatit ja paleo-pannkooke (piima-, jahu- ja suhkruvabad). Kõht sai ikka mõnuuuuugaaa täis söödud ja kaotatud kilod hetkega tagasi.

toit pärast paastu peedisupp terviklik ringlus tervikring

kodune hamburger nõgesekotlet nurmnukk umbrohu salat

Siinkohal tahan tänada ja ära mainida, et Thule Lee higitelk on tõesti väge täis. Väidetavalt üks kõige karmim Eestimaal. See pole mitte saun, vaid rituaal.

leesoja higitelk

Enne matka arvasin, et mul on aega looduses oma mõtteid korrastada. Matka jooksul mul väga mõtteid aga ei olnudki. Tihti oli selline lihtsalt olemine, nagu juurikas. Ei mingit ajutööd ega analüüsi. Natukene on isegi selline ajalises mõttes äralõigatud tunne. Nagu see nädalake oleks mu elust kuidagi väljas ega sobitu sujuvalt üldisesse elutemposse kiirustavas pealinnas. Parim õppetund matkalt ei olnud aga mitte see, kui võimekas ja vastupidav on inimese keha (mida see tegelikult on ka), vaid need vestlused lõkke ümber. Kellegi tabav küsimus, millele on ebamugav vastata või kellegi kommentaar, mis heas mõttes äratab või raputab. Vaikuses saavad mitmed allasurutud tunded jälle esile kerkida.

Lõppkokkuvõttes, inimese keha ikkagi on ülimalt võimas ja meil ei ole üldse vaja niipalju kõike enda ümber ja enda sisse kuhjata, et end hästi tunda. Väheses on nii palju küllust. Eemaldades enda ümbert selle, mis meid enam ei teeni, teeme ruumi sellele, mis on tõeliselt oluline. See on selgus ja kohaolu.

Küsimuse peale, kas tulen veel… paastuda ja end taaskäivitada tahan kohe kindlasti veel ja veel.

näkid rabas meres järves naised

külm raba vihm ekvad näljamatk lõunauinak telgita ööbimine

Terje Atonen tervering terviklik ringlus naine metsas raba loodus puhas näljalaager paast vabadus

SeeSee Fotostuudio – Alasti rabapiltide eest olen tänulik Terje Atonenile ja Taivo Petersonile

Nädal metsas – ilma toidu ja telgita
Umbrohtu sööma