100 postitust – üllatav muutuste jada

veebr. 7, 2016 | Minu ilusad hetked, Mõtteainet | 2 comments

Avastasin alles üllatusega, et olen juba üle 100 postituse siia ajaveebi kirjutanud. Juba!?! Minu jaokski kuidagi märkamatult. Olen selle ajaga nii palju muutunud. Kui peaksin sattuma oma mõnda varasemat postitust lugema, siis võin käsi südamel öelda: “See ei ole mina. See on ajalugu.”

Teen lühikese kokkuvõtte, mida pakendivaba, poevaba ja uute asjade vaba väljakutse mulle õpetasid. Tunduvad lihtsad tühised harjumused, aga sellist sisemist arengut ma ei osanud küll oodata.

Alustan päris algusest. Viimaste aastate jooksul olin sattunud väga mitmete jäätmevaba elustiili viljelejate kohta lugema ja nende video ülesvõtteid vaatama. Mind vaimustas nende ilu, sügavus, tervis ja korrastatus. Samuti nad väitsid, et neil on pärast elustiili muutust rohkem aega ja parem tervis. Tahtsin minagi keskkonnahoidlikku ent hea kvaliteediga elustiili. Mitmeid kordi mõlgutasin mõtteid, et mis siis kui prooviks ka…

Lihtsalt pooleldi proovimisest on vähe kasu, sest kipun vanu harjumuspäraseid mustreid aina ketrama. 30 päeva väljakutsed on väga head alustamiseks. Ja seda peab tegema eranditeta, et mitte mugavusest vanasse jääda.

Eelmise aasta aprillis otsustasingi, et proovin ühe kuu jooksul jäätmevaba elustiili põhimõtteid (zero waste lifestyle). Ära jäid ühekordses plastikpakendis tooted, ka toit. Täpsemalt saab lugeda: lubadusest. Postitasin oma ühe kuulisest väljakutsest fb ja sain tuttavaid kohates pidevalt küsimusi selle kohta. Otsustasin, et panen põhilised näited kirja ja kui keegi veel küsib ei pea end suuliselt kogu aeg kordama. Ma nüüd ei mäletagi, kas tahtsingi vaid ühe kuu kohta postitada ja siis blogi unustada… Igatahes blogi ei olnud kunagi eesmärgiks, aga ühest teemast arenes teine ja siis järgmised ning praeguseks olen ma ühekordse plastiku vabast poodlemisest mõnevõrra laiahaardelisemaks oma teemadega liikunud.

Meenutuseks suvel jõe kaldal mõeldud mõtted.terviklik ringlus jäätmevaba prügivaba mõtestatud elu ilus elu tagajärg keskkond loodushoid

MIDA ÕPPISIN PRÜGIVABAST POODLEMISEST?

Prügivaba poodlemine tähendab sellist tarbimist, kus midagi ei pea pärast ära viskama. Lühidalt: kodus pole vaja prügikasti.

Alustasin aprillis pakendivaba eksperimendiga ja ühe kuu möödudes ei olnud mul kodus nii paljud asjad otsagi saanud, et oleks märgatav vahe olnud. Päris rangelt piirasin ühekordses plastikus kaupade ostmist 4 kuud järjest. Kui lahtiselt ei leidnud, siis jäigi ostmata. Püsivad harjumused on jäänud senini. Täielikult on kadunud mu toidulaualt igasugused batoonikesed, kiirnäksid, kommid ja muud maiused, mida möödaminnes saab mugavalt suhu pista. Sellest tulenevalt jääb päris palju raha ka alles, sest sellised euroke siia – euroke sinna teeks tegelikult aasta lõpuks kokku päris suure summa. Kui ma poes käin, siis jalutangi vaid värske leti juurde ja sealt kassade juurde. Ökopoodides käin vahel ka lahtiste kuivainete dosaatorite juurest läbi, aga seda vaid korra kuus. Kuivatatud kaunviljadest ja teraviljadest piisab kauaks.

Näide minu viimasest suure ostuga poes käimisest. Enamus Ökosahvrist ja mangod-hurmaad Rimist.

puuviljad pakendivaba vegan värske tervislik kilekotivaba plastikuvaba zero waste jäätmevaba terviklik ringlus

Kui kodus olen, siis ma söön päris palju niinimetatud aeglast toitu, mida saab nullist valmistada. Poolfabrikaadid ja rafineeritud toidud on täielikult kodust kadunud. Ühise laua taga süües olen paindlikum. Endiselt ma idandan palju. Kaunviljad ja teraviljad leotan, et neid saaks kiirelt valmistada (pikalt ma ei keedagi midagi).

värske tervislik mahe öko pakendivaba jäätmevaba prügivaba hea maitsev zero waste

Suve lõpus avastasin, et saan pakendivabalt supertoite osta. Sealt kooruski ühise kodulehe tegemise idee (http://tervikelu.ee/tervikelu/). Nüüd on toitvad smuutid, vahel päris rohelised nagu üleval esimesel pildil. päris olulisel kohal mu menüüs.

Eile mõtlesin, et tahaks üle pika aja osta mõne väga hea võileivamäärde või taimse pasteedi. Käisin poes ringi, aga ei leidnud sobivat. Paljudel tunduvad koostisosad võõrad või mõttetud ning ehtsad mahedad on sellise sisuga, et kergem on kodus ise need kokku segada. Nii ma tegingi. Blenderdasin leotatud india pähklid, küüslaugu, sidruni ja ohtralt maitserohelist ning loomulikult maitseained. Sain maitsva taimse võileivakatte. Selliselt ise tegemine ei võta tegelikult rohkem aega, aga ma saan väga värske toidu (ma isegi külma ei pane, vaid teen sellise koguse, mille kohe ära söön) ning ma kontrollin täielikult, mis kvaliteediga ja mis koguses sinna mis täpselt sisse läheb.

taimne pasteet võileivamääre tee ise vegan tervislik pakendivaba plastikuvaba

Siinkohal teen oma külmkapist ka pilti. Põhiliselt on seal kas mu ema või tuttavate aiapidajate tehtud hoidised. Samuti hapendatud kapsas ja kodune õunamahl. Nuikapsad on ka veel vanemate suvila omad.

külmkapp pakendivaba poevaba värske hoidised suvila saadused purgid

Veel praeguseni kui brokkoli või avokaadod on kiles või võrgus siis ma jätan need ostmata. Kui vähegi võimalik, siis ma pakendeid ei tarbi.

Olen leidnud erinevaid allikaid, kust saan otse maaletoojalt endale suures pakendis head ja paremat osta. Näiteks Rhumveldi hulgilaost ja Lembitu ühishanke algatuse kaudu. Jah, see tekitab kilejäätmeid, aga kordades vähem kui tavapärastes pakendites kuivainete poest ostmine.

hulgi telli otse

Tihti küsitakse, et kuidas saab loobuda kõigest sellest magusast, mis meid igal sammul tavaliselt ümbritseb. Vastan, et ka tervislikku magusat on olemas. Erinevatest magustoitudest olen kirjutanud: kommide retseptid, ise tehtud kreemised magustoidud ja tort. Tüüpiline vahepala ongi mul kas puuviljasektorid või supertoitudest kokku segatud kreem või smuuti. Näiteks selle postituse kirjutamise keskel tegin endale kookose-chia-lucuma kreemi koos suvila marjadega – pildil viimane.

smuuti puuviljad pakendivaba supertoit plastikuvaba magustoit tervislik

Ma toitun endiselt mitmekesiselt ja kvaliteetselt. Võib öelda, et isegi paremini, sest jätan ostmata tundmatu sisuga pakendatud toidu. Masstootmisel jõuab pakendisse tihti just madala toiteväärtusega odav söök. Vahel isegi lihtsalt söögilaadne toode. Minu kirjutis: Tooraine olgu kvaliteetne. Mulle tohutult meeldib, et saan endale lubada head talutoodangut ja mahetoitu, aga kulutused toidule ei ole suurenenud.

Ma julgen ka väita, et ma ei raiska toitu. Ma ei osta midagi üleliigset, mis leiaks end kasutuna prügikastist. Kui vaid see, et vahel harva läheb mõni hoidise põhi enne lõppu elama.

KUIDAS SAIN SÖÖNUKS POEVABAL KUUL?

Augustis otsustasin kuu aja jooksul poest süüa mitte osta. Isegi turult mitte. Tegelikult oli väljakutse eesmärgiks täielikult vältida üle igasuguse kaubandusasutuse ukse läve astumist. Mõtlesin, et hea võimalus kodus kuivainete kapid tühjaks süüa ja vanemate suvilast tuli piisavalt värsket peale.

Ühest küljest oli minu väljakutse edukas, sest suutsin olla lausa 50 päeva järjest ilma ühegi poe ukse läve astumata. Ning sellele järgnes veel 33 päeva, mil külastasin vaid turgusid ja ökopoode. Kokku ei käinud ma tavalises toidupoes 83 päeva järjest.

Teisest küljest, aga oli väljakutse läbikukkumine, sest koos elades, olin mina ainukene, kes poodiminekust keeldus, aga köögis ikka ju jagamine. Samuti käisin ma päris palju väljas, kus ühislaudade taga toetasin ikka kõike seda poodide sööki.

Aga õppisin sellest küll. Näiteks üks kord kesklinnas olles oli mul pool tundi auku enne uut kohtumist ja keset kiirustavat kära seistes sain ma aru, kui suur oli minu harjumus ootamist asendustegevusena täita poodides jalutamisega. Taipasin, et kesklinnas peale poodides ja söögikohtades käimise väga suurt muud spontaanset meelelahustust polegi.

Samuti oli mul harjumus lihtsalt koduteel olles poest läbi astuda ja mingi värske puuvili osta. Sellised niisama möödaminnes emotsiooniostud sai ka selle väljakutsega tegelikult tuvastatud ja kõrvaldatud. Nii palju raha on jäänud tühja kulutamata.

MIDA SUHKRUVABA KUU MULLE ÕPETAS?

Ma ei ole sellest küll eraldi kirjutanud, aga viimase aasta-pooleteist jooksul olen teinud 4 suhkruvaba kuud eri aegadel. Jättes välja valge suhkru, pean loobuma ka väga-väga paljudest maiustest ja toitudest, mis mulle tegelikult head ei teegi.

Seda enam, et lõpuks on ka teadusartiklid hakanud esitama tõestusi kuidas rafineeritud toit viib meie seedimise mikrobioota paigast ära, vohama võib hakata pärmseen, mis viib väga paljude haigusteni: allergiatest ja silmade sügelemisest kuni vähkkasvajani välja.

Rafineeritud toit ja ka keskkonnamõjud on tegelikult minu arust väga tugevalt seotud. Kui inimene sööb palju tühja toitu, siis on see nii ressursside kui ka tervise kulutamine. Igasugune raiskamine on mõttetu energia kadu. Eriti kui meie toit on nii globaalne. Näiteks tahvel šokolaadi: kakao tuleb põhiliselt Elevandiluurannikult ja Indoneesiast; suhkur Brasiiliast ja Indiast. Arvestada tuleb põllumaa kasutamise, väetamise, saaduse töötlemise ja transpordi peale läinud energiaga.

Mida vähem ma söön jama → seda vähem kulutan raha jama peale → seda rohkem jääb mul raha kätte → seda rohkem on mul võimalusi suunata oma raha sellele, mis mulle päriselt väärtust loob.

Mida vähem ma söön jama → seda vähem peab mu keha jama seedimisega tegelema → seda rohkem on mul energiat ja elujõudu.

Mida vähem ma söön jama → seda vähem peab tellima jama → seda vähem peab tootma jama → seda vähem kulub ressursse ja energiat → seda rohkem jääb ehedat loodust puutumata.

KUI RASKE ON OLLA TÄIELIKULT TAIMSEL TOIDUL?

Novembri kuus tegin kaasa vegan väljakutse. Üksi olles on nii toituda kerge. Avastasin, et kodus olles ongi see kõige loomulikum just minu kehale. Ma võin sõnastada endale oma põhimõtted, aga teistega ühise laua taha istudes need kaovad tahaplaanile. Sain aru, kui väga ma olen teiste käitumisest ja ümbritsevast mõjutatud.  Ma ei oska hoida päriselt seda enda keset ja oma tahtmist, vaid hakkan teisi jäljendama ühisruumis olles. Koju ma ostangi vaid taimset (välja arvatud see üks jogurtite ost nüüd hiljuti, aga see ainus pärast novembrit). Üha rohkem püüan ka väljas olles valida vaid taimset toitu. Kokkuvõte minu vegan kuust.

MILLEST OLEN TUNDNUD PUUDUST UUTE ASJADE VABAL VÄLJAKUTSEL?

Pärast fotoaparaadi ostmist sain aru kui mõttetult palju prahti tuleb uue asja ostmisega kaasa. Otsustasin teadlikult eirata kõige uue soetamisest endale. Panin loenduri käima ja praeguseks on see jõudnud 99 päevani.

Capture 3

Mõned hetked on mul olnud küll, kus mõtlesin, kas nüüd ost ära teha ja loendur klõpsti kinni lükata. Näiteks tahtsin endale ussikasti osta. Lugesin netist aga tegemise õpetusi ja see saigi ilma poes käimata valmis. Või õigemini ökopoes ikka käisin tühjasid puuviljakaste küsimas.

Siis tahtsin endale raamatut “From Intervention to Social Change”. Olin ostmisele lähedal, kui tuksatas, et see ju ka uus asi. Seadsin sammud raamatukokku.

Lisaks olen ma saanud kingitusi. Jõulud ja päris mitmed tähtpäevad on olnud selle aja jooksul. Uusi asju päris palju, kuni uute laelampideni välja.

Väga pikalt ilma uute asjadeta ei saa. Näiteks mingi aeg vaja uut pesu ja sukkpükse. Aga lohutuseks ja meelelahutuseks mul pole vaja poodi minna, mitte üldse. Siinkohal sulgen ka enda loenduri. Õppetunnid käes ja uus harjumus loodud: enne ostmist viivita ja vaata ringi.

MIS VÄLJAKUTSED JÄRGMISEKS?

On kaks valdkonda, mis hetkel aktuaalsed, kus näen paranemise võimalusi. Esimeseks on troopiliste puuviljade söömine. Kui alustasin ühekordse plastikuvaba väljakutsega, siis lihtsaim asi, mida poes osta, on ju puuviljad. Siinkohal on mulle ka troopiliste saaduste suurt keskkonnamõju ette heidetud. Samuti oli mul ühe pikaaegse veganiga arutelu teemal kui vaadata ainult keskkonnamõju, siis kumb on parem kas kodumaine lihapraad või teiselt poolt maakera soja ja eksootika taldrikutäis. Tervise aspektid jätsime välja. Mingile seisukohale me kumbki ei jõudnudki.

Alates eilsest on mul endale väljakutse olla 2 nädalat järjest ilma värskeid eksootilisi puuvilju söömata. Kuna see on mulle piisavalt raske (töö juures ka alati kastidega mandariine ja banaane saadaval), siis tervet kuud ei tahagi kohe ette võtta. Õnneks on mul kodus sügavkülm suvila marju täis. Samuti on mul kuivavatud kodu õunu ja arooniaid.

Ja teiseks on kingituste vastu võtmine. Mul käib alati sees jõnksatus, kui mulle pakutakse, seda mida ma ise ei valiks. Käib sisemine dilemma otsimaks tasakaalu, mil ma ei suruks enda soove alla ega ka ei solvaks kinkijat. Üks osa jäätmevaba elustiili juures on tasuta asjade ja kinkide mitte vastu võtmine. Selleni ma pole veel jõudnud. Arenguruumi on kõvasti.

VAIKUSEHETKED

Kuidas ma küll suudaksin kirjeldada sellist kulgemist, kus iga mu tegevuse vahel on vaikus. Kadunud on kiirustamine ja tormamine. Ma võin teha järjest palju ja ka mu samm võib olla hoogne, aga tegevus on kindlasti rohkem mõtestatud. Ei tegelikult, mõtestamine ei ole siin hea sõna. Pigem on vähem mõtteid ja rohkem tunnetamist. Liikumine mõistuse tasandilt südame tasandile. Suhteliselt klišee lause…. Aga seda kõnekäändu kuulda on hoopis midagi muud kui ise elada sellises südamehääle rütmis. Selle ilmestamiseks meenub üks ilus hetk.

Olen kodus ja on juba pea kesköö. Järsku käib mõte, et ma viiksin bioprügi välja (sündmus oli enne seda kui ma kööki uusikasti tegin). Jälgin oma mõtet ja hakkan arutama, et miks ma peaksin üldse köögijäätmete kasti välja tühjendama – see on poolik ja isegi kui oleks täis oleks seda otstarbekam teha hommikul kui nagunii kodust välja lähen. Totter oleks nüüd hakata end eraldi välisriietesse panema kui end juba voodisse sätin. Loogika sai võitu ja ma ei mäletagi, mida ma tegin, aga mõne aja pärast jälle mõte ketrab “Vii prügi välja”. Ma nüüd tagantjärele ei mäleta detaile, aga mõne aja möödudes ma otsustasin seda täiesti lambist tulnud mõtet järgida ja astusin vaiksesse öhe sisehoovi. Biojäätmete kasti ees oli 20 eurot. Võtsin üles. Mitte, et mul seda raha oleks vaja olnud. Aga see kuidagi väga selgelt tuletas mulle meelde, et kui ma usaldan ise enda sisemist häält oma otsuste tegemisel, siis kannab see mind aina rohkem imelistesse juhtumitesse. Loogika ja mõistuse hääl jäävad seletamatutel põhjustel alla.

Ja selle jutuga meenub mulle praegu ka teine juurikate koorte välja viimise lugu. Olime sõbrannadega suvilas ja valmistusime järjekordseks naisteringiks (indiaani traditsiooniga juturing, kus räägib vaid see, kelle käes on sau, ja teised kuulavad).

naistering ilus hetk indiaani jutupulga ring women power women circle naistevägi naisteõhtu naiselik

Viimasena pidin end ringi sättima mina, kuid otsustasin köögist veel nuikapsa koored välja ära viia. Õue astudes aga ahhetasin ülimalt selge kolmekordse vikerkaare üle. Korraks olin tardunud ja lummatud erilise hetke ilust. Siis läksin tuppa ja käsutasin kõik naised kähku hoovi. Välja astudes purskas üks tüdruk kohe krokodilli pisaratesse. Hakkasime kõva häälega laulma ja hetke pärast olime kõik suures kallistuses meloodia embuses. Need on need ehedad hetked, mis jäävad meelde.

ilus hetk vikerkaar loodus

Kui meenutan oma aastat, siis ühed eredamad mälestused ongi just looduses, kui suudan olla täielikult kohal. Just selles hetkes, kus parasjagu olen. Nendest ei saa küll anda edasi fotojäädvustusi, näiteks Lõuna-Eesti küngaste vahel hommikul kell 5 üksinda jalgrattaga mööda tundmatuid metsaradu sõites pärast paaripäevast akrotamist. Milline tunne! Akrojoogast võin küll pilte jagada. Ma mäletan elamusi, mitte aga tarbimist. Selliste eriliste päevade loomiseks ongi vaja vaid lihtsalt võtta aega.

akrojooga armini maal ilus hetk suvi heinamaa acro yoga jooga sõbrad rõõm

POOLE VÄHEM RAHA

Ma töötan praegu täpselt 50% sellest koormusest, mis mul oli aasta tagasi. Mis tähendab nädalas kaks ja pool päeva. Mis omakorda tähendab 4 täiesti vaba päeva. Iga nädal. Mis tähendab seda, et mul ka palk on poole väiksem. Aga see ei loe. Sest ma saan endale lubada endiselt seda, mida ma tahan. Raiskamise kohad olen enda jaoks defineerinud ja elimineerinud. Kui on midagi olulist, siis mul on piisavalt aega, et see endale tekitada. Kui peaksin vajama rohkem raha, siis saan suunata oma tähelepanu ja aja selle saamiseks.

See on väga kummaline teema millest kirjutada, sest igaüks mõistab seda oma moodi ja kõigil on oma väärtused ja püüdlused. Võin vaid lühidalt nii palju öelda, et asju, mis mind tõeliselt õnnelikuks teevad, ei saa raha eest osta. Vähemalt suuremat osa neist.

Capture 2

Suurim väärtus on minu jaoks vabadus. Vabadus otsustada just sellele praegusele hetkele vastavalt, mida teha, kuidas teha ja kellega koos. Näiteks hiljutine seik kui pärast naisteringi sõbranna ütles, et ta on arvestanud, et saab minu juures ööbida. Ja minul on aega lobisedagi kuniks juttu jätkub, ärgata millal keha soovib ning luua ühiselt hommikusöögi laud just sobivas tempos, sest kuskile ei pea kiirustama ja kohustused ei pressi. Otse vastupidine näide eelmisest suvest, mil vestlesin ühe teise armsa sõbrannaga minu juures diivanil kella poole kuueni hommikul, sest lihtsalt nii ilus sügav vestlus oli, mida ei raatsinud katkestada. Magasin tund või poolteist ja sundisin end koheselt ärkama ning tööle minema. Väikene sisemine konflikt. See tundub praegu küll nii imepisikene killukene suurest elust, aga sellistest kohalolemise hetkedest minu elu koosnebki. Olla naudinguga just selle tegevuse juures, mis parasjagu minu jaoks see sobivaim.

Kallite inimestega koos ilusate hetkede loomiseks ja pidutsemiseks ei ole mul vaja mitte niivõrd rohkem raha, kui just aega. Väga suur rõõmuallikas minu jaoks on sõpradega tantsimine.

sõpradega tantsimine ilus hetk viie rütmi tants

Mulle meeldib luua ilu ja viimase kuu jooksul ongi mul olnud piisavalt aega maalida. Jälle olen avastanud raamatute avardava maailma. Varem lugesin vaid bussis või rongis. Nüüd keeran end vahel ka täitsa argipäeva lõunal pleedi sisse ja loen. Pildil on toodud raamatud, mida viimase kuu jooksul olen saanud käes hoida (kõik ei ole päris kaanest-kaaneni läbi veel). Täna juba loen raamatut “Babüloni rikkam mees”.

9

Kõigil on olemas need oma huvid ja soovid, millele tahaks rohkem aega pühendada. Võin kinnitada, et korrastades oma elu ja vähendades raha-aja-energia raiskamist, jääb olulise jaoks rohkem ruumi. Igal inimesel on see erinev, aga absoluutselt kõigil hakkab see nendest pisikestest igapäevastest rutiinidest.

Minu üks ilus päev.

Ma võin küll olla välimuselt see sama Kadri, aga igapäevaste harjumuste muutmised on midagi ka minu sees väga palju muutnud. Samuti uued inimesed, kes mu ellu on tulnud, on toonud endaga ka uut hingamist. Mitmed minimalismi harrastajad on väitnud, et tänu sellistele elustiili muutustele on jõudnud nad Jumalale lähemale. Ma ise end religioosseks ei pea, aga mingisugune sisemine kontakt ise endaga on küll palju tugevam. Tähendusrikkamaid ja ehedamaid hetki on aina rohkem.

Kadri Kaarna Terviklik Ringlus

Eile jäi mulle silma üks lause ja täna see meenutas end mulle korduvalt. See võib küll kõlada ülbelt, aga midagi see lause minus puudutas. Ja sellega ma oma pika kirja ka lõpetan.

Capture 7

Klaasist ja savist jogurtitopsid
Kolmandik ostetud toidust visatakse prügikasti